Nakkus määrab järglaste soo
Bakteritega nakatunud ämblikud saavad emaseid järglasi. Belgia teadlaste uurimus selgitab, kuidas on omavahel  seotud bakterid ja emaste ülekaal ühel ämblikuliigil. Mõned ämblikud on kurikuulsad emaste röögatu isu poolest, mille ohvriks võib langeda ka sigimispartner. Tegelikult pole selline käitumine ämblike hulgas üldse väga tavaline.  Kuid emaseid ämblikke leidub tihti rohkem kui isaseid ning sellele nähtusele on nüüd leitud lihtne seletus  põhjuseks on nakatumine bakteriga. Wolbachia on bakteriperekond, kes parasiteerib lülijalgsetel. Arvatakse, et kuni kolmveerand putukatest ja ämblikest võib kanda seda  parasiitset manulist. Bakterid kanduvad edasi ainult munadega, sestap vajavad nad perenaist  emast putukat, lesta või ämblikku. Wolbachia-nakkuse sage esinemine ämblikel oli bioloogidele varasemast teada, kuid bakterite roll isaste vähesuses oli seni ebaselge.  Genti ülikooli bioloogid valisid oma uurimisaluseks kangurlaste sugukonda kuuluva väikese ämblikuliigi Oedothorax gibbosus. See tilluke ämblik on Vana Maailma põhjapoolkera niisketes elupaikades tavaline, teda leidub ka Eestis. Teadlased tegid kindlaks, et bakteritega nakatunud emaste ämblike munadest arenesid peamiselt emased isendid. Kui emasämblikke raviti antibiootikumidega, taastus nende järglaste hulgas tavapärane sugude vahekord. See tõendab, et emaste arv suurenes  just bakternakkuse tõttu. " Peamiselt emastest koosnevates ämblike pesakondades oli keskmisest vähem järglasi. Wolbachiahävitab isased looted üsna varases arenguastmes," ütles Bram Vanthournout, üks ajakirjas BMC Evolutionary Biology ilmunud uurimuse  autoritest. Vanthournouti arvates võib bakterite mõju olla oluline ka evolutsiooni plaanis.  Ta selgitas: "Mõnedel ämblikuliikidel on isaste omavaheline konkurents väga tihe. Bakterid hävitavad suure osa veel sündimata isenditest, kes nagunii ei saaks võimalust sigida. Emased ei pea kulutama energiat, et selliseid järglasi saada." 
