Linnaplaneerijad, sipelgatelt tasub õppida!
Sipelgad on võimelised ühendama erinevad kohad lühimal võimalikul viisil, moodustades üliefektiivseid transpordivõrgustikke. Sydney ülikooli teadlaste ajakirjas Journal of the Royal Society Interface avaldatud uuring kirjeldas protsessi, kuidas ilma teejuhita sipelgad kavandavad oma radade võrgustikke. Põhiautori Tanya Latty sõnul loovad sipelgad võimalikult palju radasid ning kärbivad seejärel nende arvu, et saavutada suurim efektiivsus. Avastus heidab valgust sellele, kuidas teised lihtsad looduslikud juhita või isegi ajudeta süsteemid, näiteks seened, limakud ja imetajate veresoonkonnad, suudavad moodustada efektiivseid võrgustikke. Nende tundmaõppimine võib aidata teedeinseneridel ja linnaplaneerijatel kujundada hästi toimivaid ning kuluefektiivseid võrgustikke. Argentina sipelgate dilemma on sama, mis teedeinseneridel. See sipelgaliik on paljudes riikides tõsine nuhtlus, sest seda liiki sipelgad suudavad moodustada ülisuuri kolooniaid, mis koosnevad tuhandetest feromoonidega märgistatud radade abil ühendatud pesadest.  Kuna pikemate radade märgistamine nõuab rohkem feromoone, siis on sipelgate jaoks võimalikult lühikeste radadega võrgustiku rajamine ülioluline. Koos Leipzigi, Hiroshima, Hokkaido ja Uppsala ülikoolide teadlastega töötanud uuringu kaasautori Madeleine Beekmani sõnul tõstatus neil küsimus, kas sipelgad on võimelised lahendama võrgustiku efektiivsuse probleemi ilma teejuhi või planeerijata, kel oleks üldised teadmised kogu ümbritseva keskkonna kohta. Selleks, et uurida, kas Argentina sipelgad (Linepithima humile) suudavad luua pesade vaheliste radade pikkust minimeerivaid võrgustikke, seadsid teadlased sipelgad ülesande ette ühendada kolm või neli pesa. Pesad asustati tühjale tegevusväljale ning sipelgatel võimaldati neid ühendada kõikvõimalikel viisidel. Kahe tunni möödudes pildistati sipelgate loodud võrgustikke ning võrreldi neid arvutiga genereeritud lühimate radadega võrgustike piltidega. Lühimate radadega võrgustike jaoks oli iga kord ainult kaks efektiivset lahendust, minimaalkauguste puu ja Steineri puu. Minimaalkauguste puu ühendab minimaalse radade kogupikkuse saavutamiseks kõik pesad ilma keskse punktita, Steineri puu puhul aga kasutatakse absoluutse lühima tee saavutamiseks keskpunkte. Minimaalkauguste puu on kõige lihtsam lahendus, kuid Steineri puu koos oma keskpunktidega on keerulisem, kuid lõpuks efektiivseim marsruut. Kahe tunni möödudes olid sipelgad loonud võrgustikud, mis sarnanesid mõlema efektiivse lahendusega. Nad moodustasid sageli keerulisi võrgustikke Steineri puu põhimõttel, lisades kolme pesa korral ühe keskpunkti ning nelja pesa korral kaks keskpunkti. Latty sõnul on huvitav, et sipelgad suutsid luua tühjale kohale erinevate punktide vahel matemaatiliselt lühimate ühendustega võrgustiku. Selline võrgustiku kujundus võimaldab Argentina sipelgatel äärmiselt efektiivselt jaotada erinevate pesade vahel pesakonda, töösipelgaid ja toitu ning selgitab, miks nad suudavad ka väljaspool Lõuna-Ameerikat hõivata teiste sipelgaliikide asualasid. Kuigi sipelgad on võrgustike rajamises sama edukad kui arvutid, ei tähenda see, et nad kasutavad selleks keerulisi protsesse. Sipelgate filmimine näitas, et võrgustikud moodustusid katse-eksituse meetodil. Esmalt rajasid sipelgad ebaefektiivseid võrgustikke, millel oli palju liigseid radasid ning tupikuid, kuid paari tunniga liigsed rajad järkjärgult kadusid, kuni võrgustik muutus efektiivseks.
