Miks on narkootikumidest nii raske loobuda?
Narkomaaniat iseloomustakse kui käitumishäiret, mille korral kaob inimesel kontroll narkootiliste ainete tarvitamise üle. Inimesed, kes on narkootikumidest sõltuvusse langenud, ei suuda nende tarvitamist lõpetada isegi siis, kui nad on teadlikud kõigist negatiivsetest ohtudest, mis sellega kaasnevad. Sellist enesehävituslikku käitumist on raske mõista.  Tahes tahtmata tekib küsimus, et miks ikkagi on narkootikumide tarvitamisest nii raske loobuda?   Vastus sellele küsimusele peitub sõltuvuse neurobioloogias. Narkootiliste ainete tarvitamisel kujuneb välja seisund, mille puhul tekib inimesel vastupandamatu iha narkootikumide järele. Seda iseloomustab käitumine, mille eesmärgiks on üha uuesti ja uuesti narkootikume hankida ning tarbida, elu ilma nendeta tundub võimatu.  Narkomaaniamudelite abil tehtud uuringud on näidanud, et üheks muutuseks narkootikumide tarvitamise korral on virgatsaine dopamiini suurenenud vabanemine peaaju naalduvas tuumas (nucleus accumbens). Selle tulemusena tekib heaolu ja naudingu tunne, mida tahetakse üha uuesti kogeda. Lõpuks kujunebki välja olukord, kus narkootiliste ainete tarvitamine halvab kõik muud eesmärgile suunatud käitumised, ainus motivatsioon on hankida narkootikume.Õppimine ja narkomaania on sarnased Eksperimentaalsed uuringud on näidanud, et narkomaania kujuneb välja järk-järgult ja narkomaaniaga seotud neurobioloogilised muutused võivad jääda püsima ka pärast narkootikumide tarvitamise lõppu. Tinglikult võib öelda, et narkomaania kujunemisel on tegemist ebanormaalse õppimisega, sest aju õpib funktsioneerima koos narkootilise ainega.  Seda kinnitavad eksperimentaalsed uuringud, mis näitavad, et õppimise ja narkomaania molekulaarbioloogiliste mehhanismide vahel esineb suur sarnasus. Teine oluline iseärasus narkomaania kujunemisel on individuaalne erinevus. Mitte kõigil, kes puutuvad kokku narkootikumidega, ei kujune välja sõltuvus. Olulist rolli mängivad nii geneetiline eelsoodumus kui ka keskkonnategurid nagu näiteks stress, narkootikumide kättesaadavus ja sotsiaalne keskkond.  Samuti on oluline roll vanusel, sest mida varem alustada narkootikumide tarvitamist, seda suurem on risk sõltuvuse tekkeks, kuna arenev aju on palju vastuvõtlikum uimastite poolt tekitatud muutustele. Geenid otsustavad Meie praegused teadmised narkomaania valdkonnas viitavad sellele, et nii püsivad käitumuslikud muutused kui ka individuaalne vastuvõtlikkus narkomaaniale võib olla osaliselt seotud sõltuvuse neurobioloogiliste mehhanismide geneetilise taustaga.  Näiteks on leitud, et pidev narkootikumide manustamine tekitab geeniekspressiooni ehk geeni avaldumise häireid sõltuvusega seotud ajupiirkondades. Samuti on teada, et korduv uimastite manustamine põhjustab naalduvas tuumas transkriptsioonifaktorite ekspressiooni suurenemise, mis omakorda võib põhjustada ulatuslikke geenide ekspressioonimustri muutusi.  Transkriptsioonifaktorid on teatud tüüpi valgud, mis seostudes geeni regulatoorses piirkonnas ehk promootoris lühikestele DNA järjestuse lõikudele kontrollivad geeniekspressiooni. Kui narkootikumi korduvalt tarbida, tekivad häired rakusisestes signaalradades, mille kaudu häirub transkriptsioonifaktorite töö. See omakorda põhjustab muutuseid geeniekspressioonis, mis võivad olla väga püsivad. Siit edasi jõuame uue põneva teadusharuni nimega epigeneetika, mis tegeleb geeniekspressiooni muutuste uurimisega, ehk uurib, kuidas geenid avalduvad.Märgis otsustab Üks väga oluline epigeneetiline mehhanism, mis on seotud geeniekspressiooni muutustega ning sellest lähtuvalt geenide aktiveerimise või deaktiveerimisega, on DNA metüülimine, mida viib läbi ensüüm DNA metüültransferaas.  Selle ensüümi osalusel lisatakse geeni aktiivses piirkonnas olevatele nukleotiididele metüülmärgis, mis võib püsida väga pikka aega. Selle tulemusena lülitatakse geen välja. Kuid samuti võib toimuda ka vastupidine protsess, mille käigus metüülmärgised eemaldatakse ja geen aktiveeritakse. Häired DNA metüülimises võivad tekitada olukorra, kus aktiveeritakse hoopis need geenid, mis peaksid olema vaigistatud või vastupidi ning põhjustada seeläbi püsivaid käitumuslikke muutusi.  Meie uurimistöö tulemused näitasid, et kokaiini manustamisel suurenes hiirte naalduvas tuumas DNA metüültransferaaside aktiivsus. Selle tulemuseks oli ühe meie poolt uuritud geeni PP1c promootori piirkonna tugev metüülimine, mis omakorda põhjustas häireid geeni avaldumises ja funktsioonis.  Nimetatud geen on narkomaania aspektist lähtudes oluline, sest ta vahendab mitmeid rakusiseseid signaaliülekande protsesse ja selle kaudu reguleerib transkriptsioonifaktorite tööd. Häired PP1c geeni ekspressioonis võivad olla üheks põhjuseks sõltuvuse tekkel.  Teatud juhtudel aga õnnestub häirunud geeni funktsioon taastada. Oma töös leidsime, et kui enne kokaiini manustamist süstida ainet, mis pärsib DNA metüülimist, siis hoitakse ära häired geeni avaldumises ning aeglustub sõltuvuse väljakujunemine. Teadustööd selles valdkonnas aga jätkuvad ning loodetavasti õnnestub tulevikus leida uusi tõhusaid raviviise narkomaania vastu võitlemiseks. Kaili Anier on Tartu Ülikooli arstiteaduskonna neuroteaduste doktorikooli doktorant. Artikkel on kirjutatud Tartu Ülikooli korraldatud doktorantide populaarteaduslike artiklite konkursile. Konkurssi aitas rahastada Haridus- ja Teadusministeerium.
