Elupuu sätitakse ussikeste järgi ümber
Väikeste meres elutsevate usside ehitus võib aegade jooksul olla lihtsustunud. Loomariigi süsteemi on viimasel ajal pidevalt täpsustatud. Praegu on kasutada hulgaliselt molekulaarset tõendusmaterjali ning pidevalt töötatakse välja täpsemaid uurimismeetodeid. Berliini Max Plancki instituudi molekulaargeneetikud uurisid meres elavaid tillukesi usse, keda seni peeti ühenduslüliks väga lihtsa ehitusega loomade nagu käsnad ja meduusid, ning keerulisema kehaga elusolendite vahel. Arvatavasti oli ussikeste eellastel siiski tunduvalt keerukam ehitus ja seetõttu vajab nende paiknemine elusolendite süsteemis täpsustamist. Hulkraksete loomade hulgas on kaks olulist rühma, nimelt esmassuused ja teissuused loomad. Esmassuusete hulka paigutatakse kõik need paljurakulised loomad, kelle  puhul arenebki suu sinna, kuhu see lootel alguses tekib. Sellisteks loomadeks on näiteks putukad ja teod. Teissuustel tekib lootelise suu kohale hoopis pärak ja tegelik suupiirkond areneb välja alles hiljem. Teissuuseid loomi on teada kolme hõimkonna jagu: keelikloomad ehk lihtsamalt öeldes selgrooga loomad, okasnahksed  merisiilikud, meritähed, meripurad ja lõpuks ürgkeelikloomad  näiteks lukisussid ja harkpead.Uus hõimkond Berliinis tegutsev rahvusvaheline teadlaste rühm võttis vaatluse alla väikesed loomad, keda varem on paigutatud nii lameusside kui ekslikult koguni molluskite hulka. Perekonda Xenoturbella kuuluvad liigid elutsevad Skandinaavia poolsaare, Šotimaa ja Islandi rannikuvetes. Loomakestel on lihtne kehaehitus, mille poolest sarnanevad nad ussidega, keda eesti keeles nimetatakse umbelisteks: nad on tillukesed, vaid mõne millimeetri pikkused, neil puuduvad kehaõõs ning lõpusepilud. Enamasti elavad need loomad elavad merepõhjas ja toituvad orgaanilisest ainest, kuid nad võivad elada ka parasiitidena meripurade soolestikus. Kahe rühma, Xenoturbellaja umbeliste usside suguluse uurimiseks kasutati valkude aminhohappejärjestusi ning ka mikroRNA-d - selliseid RNA molekule, mida kodeerivad individuaalsed geenid.   Nende omavahelise sarnasuse põhjal võib väita, et mõlemad ussirühmad on geenide poolest lähedased teissuustele loomadele. Näiteks esines neil samasugust mikroRNA-d kui okasnahksetel ning mõned olulised geenid, mis on iseloomulikud teissuustele loomadele. Varem uuritud umbeliste usside liigid pole mitte ülilihtsa ehitusega, vaid on need geenijärjestused ilmselt kaotanud. Seetõttu soovitavad bioloogid ühendada kaks rühma uueks hõimkonnaks  ning anda sellele nimeks Xenacoelomorpha. Meie saadud tulemuste põhjal on mõistlik moodustada uus hõimkond, selgitas uurimisrühma juht  Albert Poustka.  Ilmselt pole neil ussidel olnud alati selline ülilihtne keha, nagu tänapäevastel liikidel. Paljud teissuustele loomadele iseloomulikud geenid ja kehaehituse eripärad on evolutsiooni käigus lihtsalt kadunud. 
