Närvirakkude signaaliülekanne on seniarvatust oluliselt keerukam
Närvisüsteem pakub põnevaid avastusi pea igapäevaselt. Northwesterni ülikooli neurobioloogide uurimuse põhjal võib signaal edasi kanduda  aksonilt aksonile. Närvirakkude vahelise signaalide ülekande uurimisega tegelevad igapäevaselt paljud teadlased. Nende mehhanismide mõistmine on vajalik, et leida  paremaid viise näiteks epilepsia või Alzheimeri tõve ravimiseks. Ajakirjas Nature Neuroscience avaldatud tulemused viitavad sellele, et ka kõige tavalisem signaaliülekanne on ilmselt palju keerukam, kui seni on arvatud. Närvirakud koosnevad rakukehast ning jätketest. Dendriidid on lühemat sorti harunenud jätked, mis võtavad närvirakkudelt signaale vastu, aksonid ehk neuriidid juhivad signaali teistele neuronitele edasi. Sellisel kujul on närviraku tööpõhimõte kirjas bioloogiaõpikutes.  Northwesterni ülikoolis läbi viidud uurimus  võib seda alustõde muuta  tuleb välja, et aksonid suudavad ka üksteisega suhelda, ilma et signaalid jõuaksid dendriitide või rakukehani. See on midagi täiesti uut, sest teadaoleva mudeli järgi liigub info närvirakus nii, et ühe närviraku akson on ühenduses teises neuroni dendriidi või rakukehaga, mitte aksoniga. Kirjeldasime neuronite töös hulga üksikasju, mis lükkavad ümber  õpikutõdesid, ütles  üks uurimuse autoritest neurobioloogia professor Nelson Spruston.  Spruston ning tema õpilane Mark Sheffield  avastasid, et üksikud närvirakud suudavad signaali edasi saata ka sel juhul, kui puudub elektriline stimulatsioon rakukehas või dendriitides.  Tuleb välja, et ka neuron suudab  ärritust salvestada, ning isegi mitme minuti vältel. Närviraku jaoks on see väga pika aeg, kuna tavaliselt tekib ja liigub ärritus sekundi murdosa jooksul. Uurijad arvavad, et sarnast nähtust võib olla registreeritud juba varem, kuid ilmselt on seda peetud mõõteveaks.  Võime seda kutsuda rakumäluks. Närvirakk reageerib ju sellele, mis on juhtunud minut aega tagasi. Neuroni jaoks on see kauge minevik," ütles Spruston.  Rakumälu hoitakse aksonis. Kõige ootamatumad tulemused said nad siis, kui tegid katseid hiire ajust pärinevate närvirakkudega. Ühe närviraku stimuleerimisel tekkis ärritus teises, stimuleerimata närvirakus, ning signaal liikus edasi ainult aksonite kaudu. Närvirakkude aksonid suudavad üksteisega suhelda. Aga mil kombel, seda ei tea keegi, ütles Spruston . Nüüd on vaja teada saada, kui tavaline  see on ning mis tingimustel see toimub. Uurija lisas, et signaalide liikumine aksonites on tuhandeid kordi aeglasem kui dendriitide ja aksonite vahel. Seetõttu on võimalik, et sel kombel saab edasi kanduda vaid teatud osa ärritusest.
