Kuidas peenis ogadest ilma jäi
Inimese meheau on muutunud evolutsiooni käigus siledaks. California Stanfordi ülikooli evolutsioonigeneetikud selgitasid, kuidas inimese meheau on iseloomulikult siledaks muutunud. Ajakirjas Nature ilmunud uurimuse põhjal võib mitmeid eripärasidHomo sapiensi puhul selgitada DNA kindlate mittekodeerivate järjestuste kadumisega.  Võrreldes paljude teiste loomaliikidega on inimesel sile peenis. Kõikvõimalike ogade ja okastega suguliikmeid leiab nii putukatel, närilistel kui ahvidel.  Üldjuhul on sellisel pinnakattel kindel ülesanne  eemaldada emaslooma suguteedest konkureeriva isase sugurakud. Inimese ja šimpansi ühisel eellasel oli kühmudega peenis. Inimeste ja neandertallaste meheault läksid ogad evolutsiooni käigus kaduma, kuid šimpansitel on need tänini alles. Lisaks sellele, et ogad suurendavad vahekorra ajal stimulatsiooni, võivad need emaslooma ka vigastada Pikka aega on usutud, et inimese peeniseogade kadumine on seotud just monogaamsemaks muutumisega. Aga kuidas täpselt need muutused on toimunud, pole teada.Võti mittekodeerivas DNAs  Stanfordi ülikooli uurijad hakkasid võrdlema šimpansi ja inimese geenijärjestusi ning otsima DNA-lõike, mis inimesel on kadunud, kuid šimpansil alles. Uurimisrühma juhid Gill Bejerano ja  David Kingsley selgitasid, et selline lähenemine on uudne.  "Kui oleksime alustanud ainult inimese genoomi uurimisest, poleks meil olnud võimalik midagi sellist järeldada," selgitas Bejerano. Kahe liigi DNA võrdlemisel leidsid geneetikud  510 piirkonda, mis inimesel puudusid, kuid olid šimpansi genoomis olemas. Peaaegu kõik nendest olid  geenide vahel asuvad mittekodeerivad DNA-lõigud. Seejärel keskenduti kahele pärilikkusaine jupikesele. Üks neist asus meessuguhormoon androgeeni retseptorigeeni läheduses  ning teine paiknes tuumorsupressorgeeni GADD45G piirkonnas. Kui need šimpansi DNA-järjestused lisati hiireloodetesse tuli välja, et esimene jupp põhjustas tugevate peeniseogade tekkimise. Teine järjestus aga pidurdas kindlate aju osade kasvu.  Nende järjestuste kadumine võib seega olla mõjutanud nii inimese peenisepinna kui ka aju arengut.Samm edasi Hormooniretseptori lähedane järjestus põhjustas veel kompimiseks vajalike vurrukarvade võimsa arengu. Järelikult võib selline molekulaarne mehhanism võib selgitada ka seda, miks meil puuduvad tugevad kompimisvurrud, mis on inimahvide näos olemas. Paljud tuntud molekulaarbioloogid kiidavad kasutatud uurimismetoodika heaks ning arvavad, et eriti inimese aju evolutsiooni uurimiseks on sellest palju abi. Tunnustavaid sõnu said Stanfordi geneetikud kuulda mulluneandertallase genoomijärjestuse avaldanud Max Plancki instituudi geneetikult Svante Pääbolt, kelle sõnul võib ülejäänud 500 geenijärjestuse hulgas leiduda veel mõndagi huvitavat. "Uuring tuletab väga mõjusalt meelde, et evolutsiooni käigus võib infot ka kaduda," kommenteeris Wisconsini ülikooli evolutsioonigeneetik Sean Carroll.   Ning loomulikult peavad evolutsiooni silendavale toimele olema tänulikud tänapäeva inimestest armastajapaarid. 
