Kuidas töötab tuumajaam III
Tuumajaamadel on üks väga oluline eelis  puudub kasvuhoonegaaside emissioon, kui jätta arvestamata jaama ehitamiseks vajaminevate materjalide tootmisel tekkinud süsinikdioksiid ja muu keskkonnareostus. Isegi radioaktiivset kiirgust eraldub tuumajaamadest vähem kui paljudest soojuselektrijaamadest, sest kivisüsi ja põlevkivi sisaldavad väheses koguses radioaktiivseid elemente, mis kütuse põletamise tagajärjel läbi korstnate atmosfääri lendavad. Kõige negatiivsem tuumajaamaga seotud asjaolu on kahtlemata õnnetuste oht. Tšernobõli tuumajaamast 1986. aasta 26. aprillil väljapaiskunud radioaktiivse aine pilv muutis suure ala Valgevenes ja Ukrainas praktiliselt elamiskõlbmatuks.  Õnnetusi on tuumajaamades juhtunud küllaltki vähe ning väga rasked tagajärjed ongi seotud vaid Tšernobõliga. Lisaks on uued tuumajaamad vanematest oluliselt turvalisemad ning ka Tšernobõlis ei olnud probleemiks mitte niivõrd tehnilised vajakajäämised, vaid eelkõige inimlik lollus. Paraku ei saa seda kunagi päriselt välistada, seetõttu jääb suure tuumaavarii juhtumise tõenäosus alati nullist kõrgemale. Üks tuumaenergiaalastes vaidlustes alati esilekerkiv teema on tuumajäätmed. Idee kohaselt tuleks nad matta stabiilse maakoore sisse rajatud hoidlatesse, kuid tegelikkuses asuvad nad hoopis maapealsetes ja sageli mitte kõige paremini valvatud hoidlates. Tuumajäätmete puhastamisel saaks neid tuumakütusena uuesti kasutusele võtta, seetõttu ei soovita neid lõplikult ladustada. Alati jääb alles oht, et tuumahoidlatest saavad näiteks terroristid jäätmeid pihta panna ning kasutada neid nn räpaste pommide loomiseks. Tuumapomme neist ebapiisava puhtusastme tõttu teha ei saa. Küll aga saab kasutada tavalisi lõhkeaineid, mille abil radioaktiivne saaste mööda linna laiali lendaks. Selline rünnak ei tooks kaasa väga palju inimohvreid, küll aga tohutult ebameeldivusi ja majanduslikku kahju, sest radioaktiivse saaste koristamine võtab aega ja on töömahukas, elanikkond tuleks aga linnast selleks ajaks evakueerida. Pärast Tšernobõli avariid on oluliselt suurenenud vastuseis uute tuumajaamade ehitamisele. Mitmed riigid, näiteks Saksamaa ja Rootsi, on koostanud plaanid tuumaenergiast järk-järgult loobumiseks. Viimaste aastate jooksul on see trend aga mõnevõrra pöördumas, sest maailm muretseb üha enam soojeneva kliima pärast, mille põhjuseks peetakse inimtegevuse käigus õhku paisatud kasvuhoonegaase. Tuumaenergia on aga praktiliselt vaba süsinikdioksiidi emissioonist, järgiproovitult töötav ning suhteliselt odav energiatootmisviis. Eesti energeetika on siiani põhinenud pea täielikult põlevkivil. Euroopa Liitu kuuludes oleme aga kindlasti sunnitud seda peagi muutma. Meil ei ole palju tõsiseltvõetavaid alternatiive.  Geotermaalenergia ei tule kõne alla. Hüdroenergia samuti mitte. Ka päikeseenergiat pole pilvises Eestis piisavalt võtta. Maagaas ei lahenda süsinikdioksiidi probleeme ning seaks meid sõltuvusse Venemaast.  Järgijäävateks alternatiivideks on veel biomass ja tuuleenergia. Ilmselt mõlema osakaal tulevikus oluliselt suureneb, kuid on kahtlane, kas nendest piisab Eesti energiamurede lahendamiseks. Tuumaenergia on seega üks päästvatest õlekõrtest, millest viimasel ajal üha enam rääkima on hakatud.  
