Miks on jääaegade tsükkel aeglustunud?
Antarktika liustikusügavustest üritatakse kätte saada miljoni aasta vanust jääproovi, mis aitaks mõista, millised loodusjõud on Maa suuremate kliimamuutuste taga. Umbes iga 100 000 aasta tagant tabab Maad jääaeg, kuid see ei ole olnud alati nii, kirjutas New Scientist. Nii on olnud viimase miljoni aasta jooksul. Enne seda vaheldusid jääajad iga 40 000 aasta tagant. Tänaseni on selgusetu, miks on tsükkel aeglustunud. Praegu arvatakse, et nihkeid jääaegade ja jäävaheaegade osas mõjutavad kolm Maa liikumisega seotud tsüklilist muutust. Maa pretsessioon ehk Maa telje sihi muutus toimub 26 000 aasta tagant, telje keskmine kalle muutub 41 000 aasta tagant ning Maa orbiit muutub enamvähem ringikujulisest rohkem elliptilisemaks 100 000 aasta tagant. Need muutused muudavad ka kõrgetel laiuskraadidel Maale langeva päikesevalguse intensiivsust ning mõjutavad seeläbi jäätumise ulatust. Mõistatus miljon aastat tagasi aset leidnud muutuse osas seisneb selles, et üheski neis kolmes tsüklis ei toimunud ilmseid muudatusi, mis oleks võinud selle muutuse esile kutsuda. Austraalia Antarktika divisjonis töötava Tas van Ommeni sõnul on tegemist tõeliselt kummalise mõistatusega, kuid klimatoloogid jätkavad innukalt vastuste otsinguid. Suurbritannia uurimisrühma liige Eric Wolff on seisukohal, et kui me ei suuda mõista seda muutust põhjustanud nähtust, ei suuda me ka mõista, miks tänapäeva kliima on just selline. Üheks võimalikuks selgituseks on umbes kolm miljonit aastat tagasi alguse saanud süsinikdioksiidi kontsentratsiooni aeglane vähenemine atmosfääris. See võis nõrgendada kasvuhoonegaaside mõju ning jahutada Maad nii palju, et iga 41 000 aasta tagant esinev kalle Päikese suunas ei toonud enam endaga kaasa vahepeal moodustunud liustike sulatamiseks piisavat soojalainet. Sellele ideele kinnituse saamiseks on vaja otseseid andmeid muistse atmosfääri kohta. Lumekristallide vahel olev õhk jääb jää tekkimisel lõksu suletistesse ning nende pisikeste õhumullide analüüsimine annabki teadlastele vajaliku info ajastu atmosfääri kohta. 2005. aastal puuriti Euroopa Liidu Antarktika jää uurimise projekti EPICA raames jääpuursüdamik jaamas Dome C, kust on pärit andmed maakera atmosfäärist 800 000 aastat tagasi. Jääpuursüdamik on liustikust puurimise teel saadud silindrikujuline jääproov. Kuna see on juba üleminekuperioodile nii lähedane ajastu, naaseb EPICA konsortsium vanasse puurimispaika, et saada veel vanem puursüdamik. Ka Austraalia, USA ja Hiina on sellega ühinenud, kuid vaatamata omavahelisele koostööle soovivad kõik olla esimesed. Van Ommeni sõnul töötavad hiinlased juba Antarktika idaosas asuvas puurimisjaamas Dome A ning ka Austraallased on puurimisega alustamas. Vaatamata sellele, et hiinlased alustasid varem võivad neid ees oodata tõsised probleemid. Hiljuti avastasid USA Antarktika-uurijad Robin Belli eestvedamisel, et puurimisjaama Dome A juures kasvab mandrijää ehk jääkilp alt üles. See võib tähendada, et iidne jää on sulanud ja asendunud uue jääga. Van Ommeni sõnul võivad sarnased probleemid töid takistada ka teistes võimalikes puurimiskohtades, kuid Wolff jääb siiski optimistlikuks ja usub, et miljoni aasta vanuse jääpuursüdamikuni jõutakse.
