Uus raadioteleskoop loob uusi võimalusi
Uus võimas teleskoop võimaldab Manchesteri ülikooli astronoomide juhitud rahvusvahelisel teadlasterühmal  pulsareid vaadelda paremini kui kunagi varem. Pulsarid on supernoova plahvatusest järele jäänud tugeva magnetväljaga kiiresti pöörlevad neutrontähed, mille läbimõõt on ligi paarkümmend kilomeetrit. Ajakirjale Astronomy & Astrophysics avaldamiseks esitatud artiklis esitlevad teadlased Euroopa uue teleskoobi LOFAR (Low Frequency Array) kõige tundlikumaid madalsagedusel tehtud pulsarite vaatlustulemusi. Rahvusvaheline teleskoop LOFAR on esimene uue põlvkonna massiivne raadioteleskoop, mis on kavandatud taeva uurimiseks madalaimatel Maa pinnalt ligipääsetavatel raadiosagedustel ning mis võimaldab ennenägematut resolutsiooni. Selle üheks peamiseks teaduslikuks eesmärgiks on pulsarite süvavaatlused. Manchesteri ülikooli astronoomi ja artikli juhtiva autori Benjamin Stappersi sõnul pöörduvad nad tagasi sageduste juurde, millega pulsarid algselt avastati, kuid erinevus on selles, et LOFAR ei ole oma võimsuse ja keerukuse poolest 1960ndate teleskoopidega võrreldav. Esimese pulsari juhuslikku avastamist 1967. aastal peetakse üheks suurimaks avastuseks astronoomia ajaloos. Astronoomid kasutasid pulsaritele esmakordsel pilguheitmisel raadioteleskoopi, mis oli tundlik 81 MHz sageduse suhtes, mis on ligilähedane FM sagedusalas töötavate raadiojaamade sagedustele. LOFARi juures on astronoomid kasutusele võtnud  osaliselt samad tehnikad, mida kasutati esimeste pulsarite vaatlemisel, kuid neid on täiendatud kaasaegsete arvutite ja kiudoptiliste ühendustega, et teleskoobi võimsust mitmeid kordi suurendada. See võimaldab LOFARil analüüsida regulaarseid raadiokiirguse impulsse ning uurida näiteks gravitatsiooni ja meie galaktikat läbivate materjalide omadusi. Stappersi sõnul on juba esimesed testitulemused paljutõotavad. LOFAR on ühenduses tuhandete üle Euroopa paiknevate kiire internetiühendusega väikeste antennidega. Antenne juhib Hollandi raadioastronoomia instituudi (ASTRON) läheduses asuv võimas superarvuti. LOFARil ei ole liikuvaid osasid, kuid uudne tehnoloogia võimaldab teadlastel teleskoobi kogutud andmeid palju paindlikumalt analüüsida. Näiteks saab seda arvuti andmetöötlusmahtu suurendades erinevalt tavalisest raadioteleskoobist suunata samaaegselt mitmesse erinevasse suunda. Uusi pulsareid otsivate astronoomide jaoks tähendab see seda, et nad saavad taevast palju kiiremini skaneerida. ASTRONi astronoomi Jason Hesselsi sõnul on traditsioonilise raadioteleskoobiga võimalik üheaegselt vaadelda väga piiratud osa taevast. LOFARi võime vaadelda korraga suuremat osa taevast aitab avastada uusi pulsareid ning märgata plahvatusi, mis olid seniste teleskoopidega kinnipüüdmiseks liiga harvaesinevad. Oxfordi ülikooli astronoomi Aris Karastergiou sõnul on pulsarid kõige heledamad LOFARi poolt vaadeldavates sagedusalades ning siis on näha ka erinevaid segadust tekitavaid kiirguse eripärasid. Teadlaste järgmiseks sammuks on rakendada LOFARi võimeid mitmete pikaajaliste mõistatuste lahendamiseks, mis on seotud pulsarite säramisega. Samuti loodavad teadlased avastada eelmiste teleskoopide poolt märkamata jäänud pulsareid. LOFARil on projektis osaleva Manchesteri ülikooli teaduri Tom Hassalli sõnul piisavalt potentsiaali, et üles leida kõik siiani avastamata Päikese naabruses asuvad pulsarid  ning esile tuua meie galaktikas ja väljaspool seda harvaesinevaid plahvatusi. LOFAR on võimeline avastama raadiolaineid väga laial skaalal (10 kuni 240 MHz).Lisaks pulsarite otsimisele hakatakse LOFARit kasutama kosmoloogias, kõrgresolutsiooniga piltide tegemiseks, Päikese aktiivsuse jälgimiseks ja planeetide uurimiseks.
