Tumeaine jäi teadlastele püüdmatuks
Eksperiment tumeaine leidmiseks läks luhta. Itaalia mäesügavuses asuvas laboris tumeaine koostisosadeks peetavate nõrga vastasmõjuga massiivsete osakeste leidmiseks ettevõetud eksperiment jäi edutuks, kirjutas New Scientist. Saja päeva jooksul jälgisid teadlased anumat, milles oli krüogeeniliselt jahutatud vedelas olekus ksenoon. Ettevõtmise eesmärk oli jõuda jälile tumeaine koostisosadele. Tulemus ei välista nõrga vastasmõjuga massiivsete osakeste (WIMPide) olemasolu, vaid viitab, et need on loodetust raskemini tabatavad. Eksperiment Xenon100 tehti Itaalias Gran Sasso laboris, kus asub üks kõige tundlikumatest tumeaine detektoritest. Katse tulemusi oodati suure huviga, sest tumeaine võimaldab seletada, kuidas tekib gravitatsioon, mis hoiab ära pöörlevate galaktikate lagunemise. Arvatakse, et tumeaine moodustab umbes 83 protsenti Universumist, kuid selle koostis on seni üks suurimaid mõistatusi füüsikas. Enamus kosmolooge on seisukohal, et tumeaine koosneb nõrga vastasmõjuga massiivsetest osakestest ehk WIMPidest. Oma nimele kohaselt (wimp tähendab inglise keeles argpüksi) on WIMPde vastasmõju tavalisele ainele harvaesinev. Aegajalt peaksid need osakesed siiski Gran Sasso laboris asuvas anumas tabama ksenooni aatomeid ning sellest peaks märku andma valgussignaalid. Kuna ksenoonanum asub sügaval kaevanduses, siis on see kosmilise kiirguse eest kaitstud 1400 meetri paksuse kivimikihiga. Sada päeva kestnud vaatluse jooksul avastasid Xenon100 projekti juures töötavad teadlased signaale kõigest kolmel osakesel. See on kooskõlas sellega, mida nad taustakiirguse põhjal näha lootsid ehk teisisõnu ei suutnud teadlased tumeaine signaale tuvastada, kuid vaatamata sellele on nad optimistlikud. Columbia Ülikooli teadlase ja projekti Xenon100 eestkõneleja Elena Aprile'i sõnul viib pikaajaline uurimine tõele järjest lähemale. Käesoleva uuringu tulemused aitavad samas seada uue ülempiiri WIMPde vastasmõju tugevusele kokkupuutel tavalise ainega. WIMPde otsimiseks kasutatakse ka Šveitsis Euroopa tuumauuringute keskuse CERN suurt hadronite põrgutit.  Chicago ülikooli teadlane Dan Hooper arvab, et kui kümne aasta jooksul selliseid signaale ei leita, peavad füüsikud unustama suure osa sellest, mida nad tumeaine kohta arvavad teadvat ning välja mõtlema uusi võimalusi. 
