Hüljes valib saaki vurrude abil
Põhjamere randalhülge vurrud annavad loomale väärtuslikku infot, mille põhjal otsustada, kas kala on väärt püüdmise vaeva. Hülged suudavad edukalt kalu jahtida nii sogastes kui selgetes vetes. Mereimetajaid uurivad bioloogid teavad juba mõnda aega, et just vurrukarvad aitavad hüljestel saaki otsida. Ajakirjas The Journal of Experimental Biology ilmunud artikli tarbeks tegid Saksa Rostocki ülikooli merebioloogia uurimiskeskuse teadlased katseid noore Henry-nimelise randalhülgega. Randalid on Põhjameres tavalised, kuid Eesti vetes harvad külalised. Henry kandis eksperimentide käigus kõrvaklappe ja tema silmad olid kaetud.  Sellest hoolimata suutis ta üle 90 protsendil juhtudest eristada, millise suurusega objekt vees laineid tekitas. Samuti suutis Henry ainult vurrude abil eristada vees liikuvate esemete kuju, eriti hästi tundis ta ära kolmnurgad. Äratundmine muutus raskeks siis, kui vees liikuvate esemete suuruste vahe oli alla nelja sentimeetri ja liikumiskiirused väga tihti vaheldusid. Kaetud vurrudega hüljes muutus seevastu täiesti otsustusvõimetuks Vee liikumise analüüsimisel said uurijad teada, et randalhüljes tajub vurrude abil veekeerise läbimõõtu, kiirust ja veel mitmeid näitajaid. Näiteks vees liikuv kolmnurkne ese tekitas kaks täpselt ühesugust veekeerist, mille põhjal loom selle ära tundis. "Mereimetajate vurrud on tundlikud, kuid alles nüüd hakkame aimama, kui palju hülged oma saagi kohta eelinfot saavad," selgitas üks uurimuse autoritest Wolf Hanke. Tema sõnul mõjutavad vee liikumist kalade suurus, mass ja ujumisviis. Hüljes saab nii otsustada, kas võimalik saak on ikka piisavalt kopsakas, et selle püüdmiseks energiat kulutada.  Hanke lisas veel, et randalhülged on teadaolevalt oma toidulaua suhtes leplikud loomad, kes söövad erinevaid kalu. Mõte sellest, et tegelikult võivad nad oma saaki hoolikalt valida, on üsna uudne. Edaspidises uuringutes kavatsevad Rostocki teadlased täpsemalt matkida eri kehakujuga kalade liikumist ja jälgida, kuidas hülged sellele reageerivad.
