Uuring toob inimeste ühise päritolu osas uut selgust
Uuring püüdis leida tänapäeva euraaslaste geenidest jälgi Aafrika päritolust. Harvardi teadlaste värske uuring heidab uut valgust Euroopa, Lähis-Ida ja Aafrika populatsioonide segunemisele ja väljarändele alates iidsetest aegadest. Harvardi ülikooli meditsiinikooli geneetikaprofessor David Reich uuris koos kolleegidega ajakirjas PLoS Genetics avaldatud uuringus Sahara-taguse Aafrika päritolu osakaalu erinevates Lääne-Euraasia (kaasaegne Euroopa ja Lähis-Ida) populatsioonides. Kuigi varasemad uuringud on näidanud ühiste esivanemate olemasolu, ei ole need näidanud kui kaugele ajas tagasi või mil määral on võimalik populatsioonide segunemist tuvastada. Uuringus osalenud Priya Moorjani ja Alkes Price Harvardi ülikoolist analüüsisid neljakümne populatsiooni avalikult kättesaadavaid geeniandmeid. Haaratud olid inimesed Põhja-Aafrikast, Lähis-Idast ja Kesk-Aasiast. Moorjani kasutas geneetilise päritolu väljaselgitamiseks meetodit, mis võrdleb kahe inimpopulatsiooni DNA lõikude suurust ja järjestust, et selgitada välja, millal populatsioonid segunesid. Mida väiksemad ja tükkideks lagunenumad DNA segmendid on, seda varasem on segunemine. Moorjani uuris selle meetodi abil Lääne-Euraasia populatsioonide genoome, et leida neis Sahara-taguse Aafrika esivanematelt päritud tunnusmärke. Selleks otsis ta Lääne-Euraasia inimeste DNA kromosoomide segmente, mis sobitusid Sahara-taguste aafriklaste omadega. Segmentide jaotuse diagrammide ja geneetilise lagunemise määra hindamise abil suutsid teadlased kindlaks määrata tänaseni eksisteeriva Aafrika esivanemate geneetilise pärandi osakaalu.   Moorjani selgitas, et kuna geneetiline lagunemine toimub väga aeglaselt, siis on meil ka täna, tuhandeid aastaid hiljem, piisavalt tõestusmaterjali, et hinnata populatsioonide segunemise aega. Kuigi teadlased Põhja-Euroopa populatsioonides Aafrika päritolu geneetilisi tunnusmärke ei avastanud, oli Aafrika päritolu selgelt märgatav Lõuna-Euroopa, Lähis-Ida ja juudipopulatsioonide seas. Tänapäeva Lõuna-Euroopa rühmad võivad umbes üks kuni kolm protsenti oma geneetilistest tunnusmärkidest omistada Aafrika päritolule, kusjuures populatsioonide segunemine toimus keskmiselt 55 inimpõlve ehk ligi 1600 aastat tagasi. Lähis-Ida rühmad on Aafrikast pärinud neli kuni viisteist protsenti geneetilistest tunnusmärkidest, seal toimus populatsioonide segunemine umbes 32 inimpõlve tagasi. Juudipopulatsioonide Sahara-taguse Aafrika päritolu ulatub ajas keskmiselt 72 põlvkonda tagasi ning moodustab kolm kuni viis protsenti juutide tänasest geneetilisest koosseisust. Reichi sõnul aitavad need uurimistulemused tuua selgust pikka aega kestnud vaidlustesse Aafrika mõjude üle Euroopas. Populatsioonide segunemise aeg on kooskõlas dokumenteeritud ajaloosündmustega.  Näiteks Aafrika ja Lõuna-Euroopa populatsioonide segunemine langeb kokku Rooma impeeriumi aegsete sündmuste ja sellele järgnenud Araabia rahvarännetega. Varasemad Aafrika ja juudipopulatsioonide segunemise ajad on kooskõlas piibliaegade sündmustega, näiteks 8.-6. sajandil eKr toimunud juutide rändega Palestiinast.Reichi sõnul ei tõesta nende uuring, et Aafrika päritolu on seotud arheoloogide poolt dokumenteeritud piiblis kirjeldatud sündmustega seotud väljarännetega, kuid annab siiski alust huvitavateks spekulatsioonideks.
