Põhjapõdrad õppisid Arktikas ultraviolettvalgust nägema
Elu karmil põhjamaal on kohandanud põhjapõdra nägemismeelt. Maailma ultravioletselt nägemine aitab põhjapõtradel toitu otsida ja kiskjaid vältida. Inimese ja enamuse imetajate jaoks on ultraviolettvalgus nähtamatu, sest sellel on spektri nähtavast osast lühem lainepikkus. Londoni ülikooli kolledži teadlase ja ajakirjas The Journal of Experimental Biology ilmunud uuringu ühe autori Glen Jeffery sõnul põhjapõtrade puhul ei ole see aga nii. Arktika külmunud ja lumised kõnnumaad peegeldavad tagasi umbes 90 protsenti ultraviolettvalgusest, lumevaba maapind aga kõigest paar protsenti. See pani Jeffrey koos kolleegidega arutlema selle üle, kas põhjapõdrad on kohanenud selles ultraviolettvalgust täis elupaigas. Nad lasid pimedates tingimustes kaheksateistkümne tuimastatud põhjapõdra silmadesse valgusdioodide erinevate lainepikkustega valgust, sealhulgas ka ultravioletset. Samal ajal salvestasid nad elektroodi abil silmanärvide reaktsioone, mis annavad märku valguse nägemisest. Ultraviolettvalgus päästis valla reaktsiooni kõigi katsealuste põhjapõtrade silmades. Põhjapõdrad rändasid Arktikasse 10 000 aastat tagasi ning Jeffrey sõnul on nad selle aja jooksul uskumatult hästi sealsete tingimustega kohanenud.Toiduotsingud Teadlaste Arktikas ultraviolettkaameraga läbi viidud eksperimendid vihjavad kohanemise põhjustele. Need näitasid, et uriin (märk kiskjatest või potentsiaalsetest kaaslastest) ja samblikud (põhjapõtrade peamine toit talvel) neelavad ultraviolettvalgust, muutes nad seda peegeldavas valges lumes mustana eristatavaks. Väga vähesed imetajad, näiteks närilised ja osa nahkhiiri, näevad ultraviolettvalgust, kuid Jeffrey sõnul pole teada miks neil see võime on välja arenenud. Põhjapõdrad on esimesed imetajad, kelle puhul on nüüd põhjused teada. Enamuse imetajate silmad ei talu ultraviolettvalgust, sest see kannab endas piisavalt energiat, et hävitada silmade tundlikud fotoretseptorid ja kahjustada nägemist jäädavalt. Fotoretseptorid on valgustundlikud valgud, mis osalevad valguse aistimises ja valgusele reageerimises. Selle ärahoidmiseks kogevad inimesed lumepimedust - silma sarvkest reageerib ultraviolettvalgusele ajutise hägustumisega, et ära hoida selle liigses koguses jõudmist võrkkestani. Jeffrey sõnul on aga küsimus selles, et miks põhjapõtradel, polaarrebastel, jääkarudel või Arktikas elavatel hüljestel lumepimedust ei esine? Seda kavatsebki ta koos oma kolleegidega järgmiseks uurida, sest nende loomade kaitsemehhanismi tundmaõppimine võib aidata ära hoida ja ravida ultraviolettvalguse tekitatud kahjustusi. 
