Surnud galaktikad ei olegi nii väga surnud
USA Michigani ülikooli astronoomid uurisid vanu galaktikaid ning avastasid oma üllatuseks, et seal ikkagi moodustub uusi tähti. Michigani ülikooli teadur Alyson Ford ja astronoomiaprofessor Joel Bregman esitlesid oma avastusi Kanada astronoomiaühingu koosolekul, kirjutas Science Daily.   Nad nägid kosmoseteleskoobi Hubble abil üksikuid noori tähti ja täheparvi neljas umbes 40 miljoni valgusaasta kaugusel asuvas galaktikas (üks valgusaasta on umbes 9, 47 triljonit kilomeetrit). Fordi sõnul pidasid astronoomid neid galaktikaid tänaseni surnuiks, kus tähtede moodustumine on ammu lõppenud, kuid nüüd selgus, et need galaktikad on ikkagi elus ja seal moodustub vahel harva uusi tähti. Üldjuhul on galaktikaid kahte tüüpi - spiraalgalaktikad, nagu näiteks Linnutee, ja elliptilised galaktikad. Spiraalgalaktikate tähed paiknevad kettas, mis sisaldab ka külma tihedat gaasi, millest moodustuvad regulaarselt uued tähed. Peaaegu kõik elliptiliste galaktikate tähed seevastu on jällegi miljardeid aastaid vanad. Nendes galaktikates on tähti, mis tiirlevad kaootiliselt nagu mesilased ümber mesitaru. Elliptilistes galaktikates on vähe külma gaasi, või pole seda üldse, ning siiani arvati, et tähti seal enam ei teki. Fordi sõnul on astronoomid tähtede tekkimist siiani uurinud kogu elliptilisest galaktikast tulevat valgust korraga vaadeldes, sest üksikuid tähti pole üldjuhul eraldi näha. Ford ja Bregman aga teevad kosmoseteleskoobi Hubble abil tundlikke ultraviolettpilte, mis võimaldab üksikuid tähti näha. Selle meetodiga saab jälgida täheteket isegi siis, kui kord saja tuhande aasta jooksul tekib üks uus täht. Linnuteel tekivad tähed tavaliselt kümne kuni saja tuhandeste kooslustena. Elliptilistes galaktikates on aga teistsugused tingimused, sest seal puudub külmast materjalist ketas, millest tähed tekkida saaksid. Fordi sõnul olid nad osade taevakehade värvist piltidel segadusse aetud, kuid lõpuks nad taipasid, et need peavad olema täheparved, mis tähendab, et suurem osa tähtedest tekib kooslusena. Fordi ja Bregmani jaoks toimus läbimurre siis, kui nad vaatlesid tavalist elliptilist galaktikat Messier 105, mis asub 34 miljoni valgusaasta kaugusel Lõvi tähtkujus. Kuigi Messier 105 puhul polnud tähtede tekkimist varem märgatud, õnnestus Fordil ja Bregmanil näha väheseid heledaid väga siniseid tähti, mis sarnanesid üksikule Päikesest 10-20 korda suurema massiga tähele. Lisaks sellele õnnestus neil näha objekte, mis ei ole üksiku tähe jaoks piisavalt sinised, vaid on seega hoopis täheparved. Nende täheparvede põhjal võib Fordi ja Bregmani sõnul järeldada, et selles galaktikas tekib keskmiselt üks uus päike kümne tuhande aasta jooksul ning tegemist on pideva protsessi, mitte ühekordse tähetekke purskega. Fordi ja Bregmani avastus tekitab uusi mõistatusi, näiteks kust pärineb gaas, millest tähed moodustavad.
