Liikuvate peeglitega tekitati eimiskist valgus
Rühm füüsikuid teatas, et neil õnnestus kvantefekti abil vaakumist sädemeid tekitada. Kui Göteborgi Chalmersi tehnikaülikooli teadlaste avastus kinnitust leiab, siis võib see olla viimaste aastate üks kõige ebatavalisemaid eksperimentaalseid kvantfüüsika tõestusmaterjale.  Teadlased avaldasid oma esialgsed uurimistulemused füüsikauudiste portaalis arXiv.org ning uuringuga otseselt mitteseotud teadlaste sõnul on tulemused muljetavaldavad. Eksperimendi keskmes on üks veidramaid ning kõige olulisemaid kvantfüüsika tõekspidamisi, et vaakumis ei valitse tühjus. Kvantteooria järgi on vaakum tegelikult ülikiiresti tekkivate ja kaduvate osakestega keskkond. Nende osakeste olemasolu on nii põgus, et sageli kirjeldatakse neid virtuaalsete osakestena, kuigi neil võib olla ainelisi mõjusid.  Näiteks kui kaks peeglit äärmiselt lähestikku asetada, saab piirata nende vahele jäävas ruumis eksisteerivate virtuaalsete valguse osakeste ehk footonite arvu. Piirangu tulemuseks on olukord, kus väljaspool peegleid eksisteerib rohkem virtuaalseid footoneid kui peeglite vahel, ning see tekitab jõu, mis surub peegleid kokku.  Tekkiv Casimiri efekt on lühikeste vahemaade puhul piisavalt tugev, et teadlased seda füüsiliselt mõõta saaksid. Juba aastal 1948 ennustas Hollandi füüsik Hendrick Casimir, et kui vaakumis asetada teineteisele väga lähedale kaks tasaparalleelset plaati, siis vaakumi energia erinevuste tõttu plaatide vahel ja mujal peaks tekkima imeväike jõud, mis surub plaadid kokku.Virtuaalsest reaalseks Aastakümneid on teoreetikud ennustanud, et sarnase efekti saab tekitada ka ühe väga kiiresti liikuva peegli abil. Teooria järgi on peegli pind võimeline neelama virtuaalsete footonite energiat ning seda seejärel reaalsete footonitena taaskiirgama. Efekt tekib ainult siis, kui peegel liigub läbi vaakumi valguskiirusele ligilähedase kiirusega, mida on tavapäraste mehaaniliste seadmetega peaaegu võimatu saavutada. Chalmersi tehnoloogiaülikooli füüsik Per Delsing koos kolleegidega kasutas selle probleemi vältimiseks ülijuhtivat kvantinterferentsseadet ehk SQUIDi, mis on magnetväljade suhtes ülitundlik. Nad panid kokku ülijuhtiva vooluringi, milles SQUID tõhusalt peeglina toimis. SQUIDi läbiv magnetväli pani peegli kergelt liikuma. Magnetvälja suuna muutmine mitu miljardit korda sekundis pani peegli vääneldes liikuma kiirusel, mis oli ligikaudu võrdne viie protsendiga valguse kiirusest ning piisav Casimiri efekti nägemiseks. Tulemuseks oli teadlasrühma väitel vaakumist vabaks raputatud mikrolaine fooni moodustavate footonite valang. Analüüs näitas, et kooskõlas kvantteooriaga oli footonite sagedus umbes pool sagedusest, millega nad peegli vääneldes liikuma panid. Kuigi saavutatud efektil ei pruugi olla praktilist kasutust, demonstreerib see siiski ilmekalt kvantfüüsika toimimist.
