Kuidas uurida süvakosmoses olevat ainet ilma seda katsumata?
Kuidas saavad astronoomid uurida kaugel kosmoses olevat ainet ilma seda katsumata? küsitakse täheteadlastelt juhuvestluste käigus tihti. Osutub, et kosmilise aine koostist ja muid omadusi reedab selle osakeste välja saadetav kiirgus ehk valguslained. Kui osakestelt saabuv kiirgus vikerkaarena laiali laotada, on tulemus igale osakesele, näiteks teatud molekulile ainuomane nagu sõrmejälg. Molekulide vikerkaarevärvid on muuhulgas suurepärane viis tähtede ja planeetide sünni uurimiseks. Inimesed on Päikese ja Maa ning teiste tähtede ja planeetide sündi mõista üritanud aastatuhandeid. Et Päike on meie peamine energiaallikas ja Maa meie kodu, on nende tekke küsimused selgelt väga olulised. Viimastel aastakümnetel on selles vallas ka suurt edu saavutatud ja tänaseks teame, et tähed tekivad hiiglaslikes kosmilistes gaasipilvedes, mille mõned osad teatud tingimustel iseseisvate alampilvedena kokku tõmbuvad. Hetke, mil kokku tõmbuva gaasipilve keskmes algavad suures koguses energiat vabastavad vesinikutuumade ühinemised ehk termotuumareaktsioonid, loetaksegi tähesünniks. Vastsündinud tähest üle jäänud ainest moodustuvad aga miljonite aastate vältel planeedid, mis sarnaselt Maa ja teiste päikesesüsteemi planeetidega oma ematähe ümber tiirlema jäävad.  Maa on Päikese kõrvalprodukt Päikese kui kõrvalproduktina moodustus niisiis ka meie koduplaneet. Ülaltoodud loos on aga suur hulk üksikasju, mida tuleb veel täpsustada ning selleks kasutame teiste meetodite seas molekulide kiirgust. Igat liiki molekulile ja aatomile vastab teatud kiirguslik sõrmejälg. Selle jälje muster (millistel valguse lainepikkustel osake kiirgab) ja suhteline tugevus (kui tugevalt osake igal oma lainepikkusel kiirgab) sõltuvad molekuli ümbritseva keskkonna omadustest, näiteks temperatuurist.  Sõrmejälje nägemiseks tuleb uuritavalt objektilt saabuv valgus spetsiaalsete seadmetega lainepikkuse järgi osadeks lahutada - see protsess sarnaneb väga sellele, kuidas läbi prisma paistev valge päikesevalgus värvilise vikerkaarena laiali laotub. Hulga molekulide sõrmejälgede põhjalik uurimine võimaldabki määrata kaugete kosmiliste pilvede koostist, soojus- ja tihedusjaotust ning muid tunnuseid, mille teadmine on vajalik tähtede tekkimise paremaks mõistmiseks. Vaatlusi teeb meie uurimisrühm peamiselt Euroopa Kosmoseagentuuri kosmoseteleskoobiga Herschel. See Kuust viis korda kaugemal paiknev inseneride meistriteos on antud töös asendamatu, sest Maa atmosfääris sisalduvad gaasid nagu vesi, süsinikdioksiid ja metaan neelavad valgust väga suures lainepikkuste ulatuses ning süvakosmosest tulevat molekulide kiirgust on seetõttu Maalt raske näha.  Tähetekke pilved Üks meie rühmale suuremat huvi pakkuv sündiv täht asub öötaevast tuntud Orioni ehk Koodi ja Reha tähtkujus. Läbi Orioni vooglevad paljale silmale nähtamatud, kuid tuhandeid tähti moodustavad tähetekke pilved. Herscheli abiga oleme ühes Orioni tähelapses tuvastanud mitme tosina erineva molekuli sõrmejäljed, mille abil loome objektist täpset kirjeldust. Oleme leidnud, et puupiirituse ehk metanooli molekulide kiirgus räägib selle täheks muutuva pilve struktuuri suuremastaabilistest omadustest, samas kui soolhappes olulise vesinikkloriidi kiirgus paljastab meile pilve keskel sündiva tähe vahetut ümbrust, mis moodustab kogu objektist vaid tillukese osa. Enamus tööst Herscheli andmetega seisab aga veel ees ning ehitamisel on ka mitmeid uusi kõrgplatoodel ja mäestikes ehk atmosfääri põhiosast kõrgemal paiknevaid teleskoope, mis lubavad molekulide sõrmejälgede abil uurida järjest suurema täpsusega nii tähetekke piirkondi kui kõikvõimalikke muid kosmilisi objekte. Juba on avaldatud teadustöid, milles analüüsitakse molekulide sõrmejälgede abil koguni teiste tähtede ümber tiirlevate planeetide atmosfääre. Kaugete planeetide uurimisest ja nende atmosfääridest vee, hapniku, metaani ja muude elu olemasolu seisukohast oluliste molekulide otsimine saab lähiaastatel arvatavasti ülalkirjeldatud, astronoomia raudvarasse kuuluva meetodi üks põnevamaid ja kiiremini arenevaid rakendusi. Mihkel Kama on Amsterdami ülikooli astrofüüsika doktorant, kes võitis selle kirjutisega kolmanda koha Tartu Ülikooli korraldatud doktorantide populaarteaduslike artiklite konkursi kevadvoorus. Loe ka esikoha võitnud artiklit: Kaval rebane ja põlevkivi ehk kuidas säästlikumalt elektrit toota Teise koha artikli leiad siit: Geenide jahtimine saja miljoni lapsega perekonnas Konkurssi aitas rahastada haridus- ja teadusministeerium. 
