Miks jälgija meie käitumist mõjutab?
Tundes, et teda jälgitakse, kaldub inimene teiste halba käitumist rohkem hukka mõistma, näitas värske uuring. Ajakirjas Evolutionary Psychology avaldatud uuring näitas, et need, kes uskusid (tõenäoliselt alateadlikult), et neid jälgitakse, mõistsid moraalset patustamist teistest rohkem hukka. Suurema hukkamõistu väljendamist seostatakse inimeste tundlikkusega oma maine suhtes. Oma hüpoteesi testimiseks esitas uuringu autor Pierrick Bourrat Sidney ülikoolist koos kolleegidega uuringus osalenutele kaks moraalsest patustamisest rääkivat lugu. Ühes loos oli juttu leitud rahakotis oleva raha endale jätmisest, teises elulookirjelduse võltsimisest. Pooltele osavõtjatest jagati need lood paberil, millel oli pilt inimese silmadest, teistele aga paberil, millel oli lillepilt. Osavõtjad, kes said silmadega paberi, hindasid neid tegusid moraalselt vähem vastuvõetavateks. Bourrat arvates võis jälgimisele vihjav pilt silmadest vallandada inimeste sisemised moraalinormid või privaatse eneseteadvuse. Kuivõrd üks ei välista teist, võib seda selgitada ka nii, et silmade pilt aktiveeris ajus mõttemustrid, mis mõjutavad käitumist olukorras, kus inimene usub, et teda jälgitakse. Sel juhul on asjasse segatud inimese avalik eneseteadvus ehk teadlikkus muljest, mille me teistele jätame. Samuti vastavad teod, et see mulje heakskiidetud moraalistandarditega, nagu meie neid mõistame, kokku viia. Bourrat väitel võivad ühiseid käitumisstandardeid sõnaselgelt toetavad inimesed oma maine säilitamiseks ka vastavalt käituda, sest valitsevatele moraalinormidele toetuse avaldamata jätmine võib tekitada teistes kahtlusi. Sellel avastusel on laiaulatuslik mõju ning see selgitab muuhulgas nii poliitikat kui religiooni. Bourrat sõnul on näiteks tavaline, et poliitikud avaldavad eraviisiliselt või erakonnakaaslaste seas oma seisukoha moraalsetes küsimustes rahumeelsemalt kui avalikkuse ees, kus võidakse kasutada ka kriiskavat hukkamõistu. Antud uuring on osa kolmeaastasest rahvusvahelisest religiooniuuringute projektist, mille käigus vaadeldakse religioosset praktikat ja käitumist, sealhulgas moraalsete hinnangute andmist, mida religioon sageli väidab kontrollivat.
