Kiviaja põllupidajad ei väärtustanudki peresidemeid?
Kiviajal ei pruukinud peresidemed  alati kõige olulisemad olla, näitas uuring. Türgis asuva maailma ühe kõige paremini säilinud kiviaja asulakoha Catalhöyüki uurimine näitas, et sealsed kiviaja asukad ei elanud peredena ning ilmselt oli kogu ühiskond organiseetritud täiesti teistiti. 1958. aastal avastatud Catalhöyüki asulakoha paljud hooned on ehitatud nii lähestikku, et inimesed pidid neisse sisenema katuse kaudu. Asula elanikud kasvatasid vilja, kodustasid loomi ning eksperimenteerisid maalimise ja skulptuuridega.  Oma surnud matsid nad elamute põrandate alla, mis viitab kodumatuste traditsioonile.  Selgitamaks välja, kuidas seal koos elati, mõõtsid antropoloogid detailselt asulakohast leitud 266 luukere hambaid. Sel viisil on inimestevahelist seotust võimalik hinnata tänu asjaolule, et lähedalt seotud inimestel on sarnasemad hambad.Tuumikperekonnad puudusid Kuivõrd Catalhöyük koosneb ainult väikemajadest, eeldas ajakirjas American Journal of Physical Anthropology avaldatud uuringut  juhtinud antropoloog Marin Pilloud, et seal oli elu organiseeritud samalaadselt kaasaegsete küladega, mille kogukonna moodustasid väikesed tuumikpered. Sellest lähtudes oleks pidanud koos maetud inimesed olema teiste majade elanikega võrreldes omavahel lähedamalt seotud. Selgus aga, et igasugune seaduspära puudub. Pilloud' sõnul ei selgunud, et koos maetud inimesed oleksid olnud omavahel lähedalt seotud ning tõenäoliselt ei olnud Catalhöyüki kogukonna elu keskmeks tuumikperekonnad. Kuigi hilisemate matmispaikade uurimine on näidanud tugevate peresidemete olemasolu, ei ole ühtegi kiviaja asulakohta sama metoodika abil uuritud ning seetõttu ei ole ka teada, kas Catalhöyük on selle aja asulakohtadega sarnane või erinev. Tänapäeval ollakse harjunud mõttega, et sugulastega lähisuhtes elamine aitab edendada meie geneetilist pärandit ning säilitada läbi inimpõlvede kontrolli perekonna varanduse üle. Tõstatub küsimus, miks kiviaja inimesed oleks pidanud teisiti mõtlema?Tulemine ja minemine Pilloud arvates arenes Catalhöyüki kummaline sotsiaalne struktuur välja ajal, mil algas üleminek küttimiselt ja koriluselt paiksele eluviisile ning põllupidamisele. Tema sõnul on kogukonnakeskse ühiskonnamudeli kasutuselevõtt üleminekul põllupidamisele igati loogiline, sest aastaringselt lähestikku elavatel ja toidulaua katmiseks koos töötavatel inimestel tekkis vajadus tugeva kogukonna järele ning ainult peresisene koostöö polnud ilmselt piisav. Teine võimalus on, et varasemad jahipidamise ja korilusega tegelenud ühiskonnad polnudki nii perekesksed. Arizona ülikooli antropoloog Kim Hill on leidnud, et kaasaegsed jahipidamise ja korilusega tegelevad ühiskonnad on äärmiselt paindlikud ning nii mehed kui naised lahkuvad neis regulaarselt sünnijärgse rühma juurest. Seetõttu ei ole paljud samasse rühma kuuluvad indiviidid omavahel üldse seotud. Hilli sõnul sarnaneb Catalhöyük märkimisväärselt sellistele ühiskondadele. See võib tähendada, et sellised seaduspärasused on iidsed ning pidanud vastu ka varajasele üleminekule toiduotsimiselt põllumajandusele. Suguluse määramisel on usaldusväärsem kasutada DNA näidiste analüüsi, kuid Catalhöyüki soe kliima on tõenäoliselt luustike DNA ammu hävitanud. Vaatamata DNA analüüsi puudumisele peavad teadlased seda uuringut uuenduslikuks. Uuring kinnitab olemasolevaid tõendeid, et eelajaloolistes ühiskondades ei olnud bioloogiline sugulus ilmtingimata nii tähtis.
