Teise maailmasõja õhurünnakud muutsid ilma
Liitlasväed eksperimenteerisid Teises maailmasõjas tahtmatult ilmaga, tekitades Kagu-Inglismaa kohal tohutuid lennukijälgi. Ühe 1944. aasta õhurünnaku uuring pakkus haruldast võimalust kontrollida tänaseid lennukijälgede mõju temperatuurimuutustele käsitlevaid mudeleid. Kuuldes raadiost sõjaaja meenutusi sellest, kuidas pommitajate õhkutõusul taevas valgete pilvedega kattus, tekkis Suurbritannia Lancasteri keskkonnakeskuse teadlasel Roger Timmisel mõte, et lennukid võisid juba toona ilmastikku mõjutada, kirjutas New Scientist. Lennukijälgedel on kliimale mitmeid erinevaid mõjusid. Üheltpoolt püüavad nad kattena kinni soojuse, mis muidu kosmosesse hajuks. Teiselt poolt aga peegeldavad nad päeval päikesevalgust, jahutades allapoole jäävat õhku. Kokkuvõttes on klimatoloogid seisukohal, et lennukijäljed muudavad maakera soojemaks. Erinevalt tänasest oli 1940ndatel aastatel tsiviillennuliiklus väga hõre, mistõttu võimaldavad ajaloolised lennukijälgede andmed nende päevaseid mõjusid testida.  Birminghami ülikooli klimatoloogi Rob MacKenzie sõnul olid lennukijäljed pilootide jaoks väga olulised. Nende abil jälgiti lennukite liikumist, nende põhjal oli võimalik vaenlase lennukeid alla tulistada. Piloodid andsid teada, kui nad nägid õhus lennukijälgi.  Timmis ja MacKenzie mõistsid, et USA ja Suurbritannia õhujõudude tegevusraporteid ja arhiveeritud ilmaandmeid kasutades suudavad nad võrrelda temperatuure otse õhurünnakus osalenud lennukite õhutee alla jäänud aladel temperatuuridega mitu kilomeetrit vastutuult, kus lennukijälgi ei olnud.Selge maihommik Ühes 1944. aasta 11. mai hommikul toimunud õhurünnakus osalenud pommitajate õhkutõusu ajal valitsesid ideaalsed tingimused - taevas oli selge ning õhuniiskus lennukijälgede tekkimiseks piisavalt kõrge.  Timmis ja MacKenzie leidsid, et seal kus lennukid tiirutasid ja lahingrivi moodustasid, oli taevas märkimisväärselt pilvisem ning õhutemperatuur 0,8 kraadi madalam kui õhuväebaasidest vastutuult asuvas piirkonnas. Manchesteri ülikooli teadlase David Lee sõnul on selliste ajalooliste ilmaandmete kasutamine uuenduslik ning päevaste lennukijälgede tekitatud jahenemine täielikult kooskõlas klimatoloogidele teadaolevate seaduspärasustega. David Travis Wisconsin-Whitewateri ülikoolist leiab, et kuna lennukijälgede väliuuringuid tehakse harva, tuleneb enamus teadmisi lennukijälgede mõjude kohta mudeluuringutest ning sellesarnased uuringud võiks olukorda muuta. Travis on varem leidnud, et kui 11. septembri terrorirünnakute tagajärjel USAs lennuliiklus ajutiselt peatati, olid õhutemperatuurid muutlikumad. Tema uurimistulemused langesid aga kriitika alla, sest lennujälgede mõju ei ole võimalik loomulikust ilmastiku muutumisest lahutada. Võrreldes aga temperatuure samal päeval ja kõigest paarikilomeetriste vahedega, suutsid Timmis ja MacKenzie seda probleemi vältida.Uuring avaldati ajakirja International Journal of Climatology võrguversioonis.
