Valged kääbused on haaratud surmatantsu
Astronoomid avastasid kaks valget kääbustähte, mis spiraalselt liikudes lähenevad teineteisele kaelamurdva kiirusega. Valged kääbused on väikeste mõõtmetega, väikese heledusega ja väga suure tihedusega surnud tähed, milles ei toimu enam termotuumareaktsioone ja mis jahtuvad aeglaselt, kuni muutuvad mustadeks kääbusteks. Tüüpilise valge kääbuse mass on 60 protsenti Päikese massist, kuid mõõtmed on vaid veidi suuremad Maa omadest. Kaks sellist kääbust on sattunud sedavõrd lähestikku, et teevad teineteise ümber täistiiru kõigest 13 minutiga ning järkjärgult väheneb nendevaheline vahemaa veelgi. Umbes 900 000 aasta pärast, mis astronoomilises mõttes on vaid kõigest viiv, nad liituvad ning tõenäoliselt plahvatavad supernoovana. Tähtede koondumise jälgimine võimaldab teadlastel testida nii üldrelatiivsusteooriat, kui ka mõne kummalise supernoova päritolu.  Avastatud valged kääbused tiirlevad kiirusel 600 kilomeetrit sekundis ehk 180 korda kiireimast reaktiivlennukist kiiremini. Heledam kääbus on umbes Neptuuni suurune, kuid selle mass on ligikaudu veerand Päikese massist. Selle kääbuse valge kaaslase mass on aga enam kui pool Päikese massist, see on Maa suurune ning selle tükist vermitud eurone münt kaaluks Maal umbes 450 kilogrammi.  Kahe kääbuse vastastikune gravitatsioonitõmme on sedavõrd tugev, et see moonutab väiksema massiga tähte kolme protsendi võrra. Kui Maa sama palju paisuks, võiks siin näha ligi 200 kilomeetri kõrguseid tõuse ja mõõnu.   Avastuse teinud astronoomid kasutasid kääbustepaaride otsimiseks USA Fred Lawrence Whipple'i nimelise observatooriumi MMT teleskoopi. Sellistes tähepaarides on tähed fotograafia abil eristamiseks teineteisele liiga lähedal. Valguse erinevate spektrite jälgimine võimaldas aga astronoomidel kahte tähte eristada ning nende suhtelist liikumist mõõta. Tähed on orienteeritud nii, et nad varjutavad teineteist iga kuue minuti tagant. Kui selle tähesüsteemi planeedil elaksid tulnukad, siis näeksid nad, kuidas üks kahest päikesest iga kuue minuti järel kaob. Need varjutused on astronoomide jaoks väga täpse kella eest ning süsteemis toimuvate muudatuste mõõtmiseks äärmiselt kasulikud. Üldrelatiivsusteooria järgi põhjustavad liikuvad taevakehad aegruumis virvendusi, mida kutsutakse gravitatsioonilaineteks. Need lained viivad kääbustelt energiat, mille tulemusel tähed teosammul lähenevad ning teineteise ümber järjest kiiremini tiirlevad.  Kuigi astronoomid ei ole veel gravitatsioonilaineid kaasaegsete instrumentidega mõõtnud, saab nende olemasolu testida ka kahe tähe eraldatuse muutumist mõõtes. Selle testi loodavad astronoomid läbi viia lähikuudel, kui tähepaar Päikese tagant uuesti nähtavale ilmub. Osa mudeleid ennustab, et sellised liituvad valgete kääbuste paarid on haruldaste ebatavaliselt ähmaselt nähtavate täheplahvatuste, mida kutsutakse ka vähehelendavateks supernoovadeks, allikaks. Astronoomide uuring võimaldab kontrollida ka nende valgete tähtede liitumise teooriate paikapidavust, mille kohaselt tekib liitumise tulemusel väga erinevat liiki supernoovasid.Uuring avaldati ajakirjas The Astrophysical Journal Letters.
