Kilpkonn on sisaliku lähisugulane
Värvilise kilpkonna (Chrysemys picta bellii) pärilikkusaine uurimisel selgus, et kilpkonnadel on palju ühiseid jooni sisalikega. Siiani jäid paljud uurijad kilpkonnade evolutsioonipuule paigutamisel kõhklevaks. Paleontoloogid võrdlevad evolutsiooniliste seoste leidmiseks väljasurnud ja tänapäevaste loomade välisehituse iseärasusi. Üha tähtsamaks muutuvad ka geeniandmed. Paraku ei klapi DNA uurimisel saadud teave alati kokku kivististe põhjal tehtud järeldustega. Ka kilpkonnade päritolu kohta on palju eriarvamusi.  Kilpkonnad erinevad teistest roomajatest tunduvalt. Seetõttu paigutab suur osa evolutsiooniuurijad kilpkonnad omaette rühmana kahepaiksete ja ülejäänud roomajate vahele. Fossiiliandmete põhjal ilmusid esimesed kilpkonnad Maale 230 miljonit aastat tagasi triiase ajastul. Aegade jooksul on see loomarühm väga vähe muutunud, iidse kilbikandja võiks kergesti tänapäevasega segi ajada. Krokodillide, sisalike ja madude kolju on kahe sarnakaarega (diapsiidne)  nende oimupiirkonda tekkis kaks auku, mille vahel asuvatele luudele said kinnituda lõualihased. Tänapäevastel sisaliku- ja maoliikidel võivad sarnakaared olla kadunud, kuid nende eellaste kolju ehituse põhjal kuuluvad nad ikka kahe sarnakaarega loomade hulka. Kilpkonnadel oimuaukusid pole ja seetõttu peetakse neid tavapäraselt ürgsemateks loomadeks. Dartmouthi ja Yale´i ülikooli paleontoloogid jõudsid tänapäevaste roomajate pärilikkusaine uurimisel järeldusele, et kilpkonnade eellastel võis olla teiste roomajatega samalaadne kolju, kuid evolutsiooni käigus on sarnakaared täiesti kadunud. Teadlased kasutasid erinevate loomade koeproovide uurimiseks mikroRNAd. Need on väikesed RNA-molekulid, mis avastati alles kümmekond aastat tagasi. MikroRNA kontrollib geenide avaldumist, lisaks on see evolutsioonis väga püsiv. Olles kord tekkinud, ei kao see üldjuhul kusagile. Darhmouthi paleontoloog Kevin Peterson ja tema kaastöölised leidsid, et sisalikul ja kilpkonnal esineb neli samasugust RNA-molekuli, mida pole ühelgi teisel loomal. Seega on sisalikud kilpkonnadele kõige lähedasemaks loomarühmaks. Molekulaarseid andmeid toetab ka kilpkonnade kolju ehitus, kuna esineb üsna palju liike, kelle kolju oimupiirkonnas on sälgukujuline moodustis, mis vihjab kadunud sarnakaarele. Loomade evolutsiooni uurijate rõõmuks saab kilpkonnad paigutada evolutsioonipuus kindlamale kohale  sisalike lähedusse. Uurimus ilmus ajakirjas Biology Letters.          
