Uuring: inimkonna edulugu sai võimalikuks tänu eakatele
Inimtsivilisatsiooni  arengu pöördepunktiks  võis olla umbes 30 000 aastat tagasi alanud inimeste keskmise eluea tõus ja eakate lisandumine elanikkonda. Ligikaudu 40 000 aastat tagasi ei olnud inimestel enamasti vanavanemaid, sest harva elati vanemaks kui 30 eluaastat. Ajakirjas Scientific American avaldatud uuringu järgi algas olukorra muutumine umbes 30 000 aastat tagasi, kui täiskasvanute keskmine eluiga tõusma hakkas.  Uurimuse autor ja Central Michigani ülikooli antropoloogiaprofessor Rachel Caspari usub, et just see muutus oli inimtsivilisatsiooni jaoks murranguline. Tõendid näitavad, et samaaegselt eluea pikenemisega kasvas ka toidutoodang, arenes kunstipärane looming ning keeruliste relvade ja tööriistade valmistamine, mida antropoloogide arvates võimaldasid eelkõige elanikkonna vanemate liikmete kogemused. Teadlased uurisid muistsete inimolendite hambaid, et tuvastada nende omanike vanus surmahetkel. Evolutsiooni erinevatest perioodidest pärinevate hammaste seas leidus väga vähe hambaid, mille omanik oli elanud vanemaks kui 30 eluaastat. Homo sapiensi hammaste uurimisel ja võrdlemisel neandertallaste omadega pilt aga muutus. Teadlased avastasid, et iga kümne noorena surnud neandertallase kohta leidus neli üle 30 aasta elanud täiskasvanut. Inimeste seas leidus aga iga kümne surnud nooruki kohta kakskümmend enam kui 30-aastaseks elanud täiskasvanut. Populatsiooni järjest vanemaks ja targemaks muutumise mõjud olid teadlaste arvates inimese liigina ellujäämise ja edu saavutamise võtmeks. Kogukonna eakamad liikmed said näiteks mürgiste taimede või tööriistade valmistamise kohta kogutud teadmisi noortele edasi anda. Samuti said vanavanemad olla abiks lapsehoidmisel, kui lapsevanemad ise toidumuretsemisega ametis olid. Kuigi teadlased ei tea põhjusi, miks inimeste eluiga sel ajal kasvama hakkas, usuvad nad siiski, et see muutus ja eakate liikmete kogukonda lisandumine oli ellujäämise jaoks hädavajalik.
