Süvakosmosest avastati hapniku molekulid
Hapniku molekulide esmakordne avastamine süvakosmoses lõpetas pikka aega kestnud otsingud. Euroopa kosmoseagentuuri kosmoseobservatoorium Herschel avastas hapniku molekulid Orioni tähtkuju tähetekke piirkonnast, mis jääb meist ligikaudu 1500 valgusaasta kaugusele. Orion on taevaekvaatori lähedal asuv tähtkuju, mis on üks tähistaeva kirkamaid ja nähtav kogu maailmas. Kosmoseobservatooriumi suure teleskoobi ja infrapunaandurite abil vastatud hapniku molekulide leidumist kosmoses peetakse tavaliseks, kuid siiani polnud õnnestunud neid märgata. Üksikuid hapniku aatomeid ehk atomaarset hapnikku leidub kosmoses mitmel pool ning eelkõige massiivsete tähtede ümber. Kahest omavahel seotud hapniku aatomist koosnevat  molekulaarset hapnikku, mille osakaal meie poolt hingatavas õhus on umbes 20 protsenti, ei olnud astronoomid siiani kosmoses tabada suutnud.  Hapnik avastati juba 1770ndatel aastatel, seega kulus selle avastamiseks kosmoses üle 230 aasta. Astronoomid otsisid kosmosest hapniku molekule edutult aastakümneid, kasutades selleks nii sondpalle kui ka maal ja kosmoses asuvaid teleskoope. Rootslaste teleskoobiga Odin märgati molekulaarset hapnikku kosmoses 2007. aastal, kuid erinevalt Herscheli avastusest ei leidnud see kinnitust. Herscheli töörühma väitel on hapnik tegelikult vangistatud tillukesi tolmuterasid katvas jäätunud vees. Nende arvates pärineb Herscheli poolt Orioni tähekogus avastatud hapnik nendelt jäätunud tolmuteradelt päikesevalguse soojuse mõjul vabanenud veest. Töörühmas osalenud NASA teadlase Paul Goldsmithi sõnul ei avastanud nad suuri hapnikukoguseid ning ei mõista siiani, mis on nende piirkondade eripäraks, kus hapnikku leidub. Astronoomid kavatsevad hapniku molekulide otsinguid jätkata teistes tähetekke piirkondades. Hapnik on universumis levimuse poolest keemiliste elementide seas kolmandal kohal ning seda peaks kosmoses külluses olema. Herscheli programmi teadlase Bill Danchi sõnul on Herschel võimas tööriist, mis võimaldab astronoomidel uurida väga erinevaid lainepikkusi, mis võivad peita jälgi hapnikust. Avastust kirjeldav artikkel avaldati ajakirjas Astrophysical Journal.
