Suuremeelsus on geenides
Suhtume võõrastesse suuremeelselt, kuna võime nendega tulevikus veel kohtuda.  Heldus võõraste vastu on evolutsioonibioloogidele alati peamurdmist pakkunud.  Kulutamine, ise midagi otseselt vastu saamata, pole ratsionaalne. Kasutud käitumismudelid peaksid olema ammu kadunud või eksisteerivad need ainult sotsiaalse surve ja kultuurinormide najal. Samuti ei meeldi sarnane mõistusevastane heldus majandusteoreetikutele.  Santa Barbara California ülikooli teadlaste arvutisimulatsioonide tulemused näitavad üllatuslikult, et suuremeelsus soov aidata teisi siis, kui sel käitumisel puudub silmaga nähtav kasu, on meie loomuses. "Erinevad uurimused näitavad, et inimesed üle kogu maakera on tunduvalt suuremeelsemad, kui teooriad seda eeldaks," selgitas uurimuse üks autoritest Max M. Krasnow. "Enamasti on inimesed võõraste vastu helded ka siis, kui arvavad, et ei kohtu enam kunagi,"lisas ta. Krasnowi ja tema kaastööliste mudelite põhjal on sellise käitumise taga loomupärane ebakindlus, mis puudutab teiste inimestega suhtlemist. Iga inimene saab võõraga suhtlemisel valida ühe kahest strateegiast. On võimalik eeldada, et võõraga ei kohtuta enam kunagi ning olla tema vastu jäme. See on suur eksimus, kuna nii välistatakse igasugune võimalus tulevikus koostööd teha ning kogu sellest saadav võimalik kasu.  Samuti võib tundmatut nähes arvata, et võhivõõra inimesega kena olemisest võiks tulu tõusta. Kui tegelikult enam kunagi kokku ei saada, siis oli inimene põhjendamatult suuremeelne, kuid selle vea hind on suhteliselt väiksem. Mudel näitas, et looduslik valik soosib pigem teist tüüpi käitumist. Seda isegi sel juhul, kui kaine mõistus tulevikus kohtumise välistab. Kuna maailmas juhtuvaid asju on võimatu ette ennustada, valimegi enamasti kuldse kesktee ning üritame ka võõraste vastu viksid ja viisakad olla. Uurimus ilmus ajakirjas Proceedings of the National Academy of Sciences.    
