Rott kaitseb end noolemürgiga
Aafrikas elav näriliseliik kasutab ründajate vastu puukoorest pärinevat mürki. Imetajate hulgas on mürgiseid liike väga vähe. Mürginäärmed on näiteks isastel nokkloomadel, samuti suudavad mürki toota Kuubal ja Haiitil elutsevad pilukoonud. Ida-Aafrika näriline Lophiomys imhausi  meenutab välimuselt pisut okassiga  jässakat paksunahalist keha katavad selja peal pikad must-valged harjased. Vanemas eestikeelses kirjanduses nimetatakse seda looma lakkhamstriks, kuid uuem imetajate süstemaatika peab teda lähedasemaks sugulaseks hiirtele ja rottidele. Et loom võib mürgine olla, on bioloogid kahtlustanud pikka aega  sellele vihjab must-valge hoiatusvärvus. Samuti on teada, et elukat kiusanud koerad jäävad väga haigeks ning võivad surra. Oxfordi ülikooli teadlane Jonathan Kingdon veetis oma lapsepõlve Aafrikas ning pidas ühte neist närilistest isegi lemmikloomana. Teada saamine, kuidas täpselt loomake mürgiseks muutub, võttis tal mitu aastakümmet aega. Kingdon jälgis koos oma kaastöölistega närilisi nii looduses kui ka vangistuses.  Selgus, et näriline ei suuda ise mürki toota, kuid kasutab enesekaitseks väga nutikalt mürgist taime. Lophiomys on ainus imetajaliik, kelle puhul on sarnast käitumist kirjeldatud. Loomad mäluvad mürgise koolupuu (Acokanthera) koort ja niisutavad süljega oma seljakarvu. Sama puuliiki kasutavad aafriklastest kütid oma nooleotste mürgitamiseks. Bioloogid uurisid loomade karvu võimsa elektronmikroskoobiga. Mikrofotodelt oli näha, et karvad meenutavad käsna ning koguvad mürgise sülje pikaks ajaks endasse. Närilised ise on koolupuu mürgi suhtes immuunsed, kuidas täpselt nende keha mürgiga hakkama saab, ei oska uurijad veel seletada. Uurimus ilmus ajakirjas Proceedings of the Royal Society B: Biological Sciences.          
