Inimese esivanemad elasid savannis, mitte metsas?
Aafrika savannid võisid olla muutunud inimevolutsiooni hälliks seniarvatust miljoneid aastaid varem. Need laiuvad rohumaad võisid toita inimese esivanemaid evolutsiooni pöördehetkedel. See avastus võib anda uut hoogu vaidlustele selle üle, millised jõud ikkagi muutsid inimesed loomadest erinevaks. Inimese sugupuu sai alguse umbes 2,5 miljonit aastat tagasi, mis langeb kokku savannide ehk puisrohtlate laienemisega üle kogu Ida-Aafrika. Teadlased on ammu spekuleerinud, et inimese evolutsiooni võtmeks olidki just savannid. Näiteks võis metsade asendumine puisrohtlatega aidata kaasa inimese esivanemate puude otsast allatulemisele ning püstises asendis rohumaal ringi liikuma hakkamisele, mis omakorda vabastas nende käed tööriistade kasutamiseks. Hiljuti aga sattus savannide tähtsus inimese evolutsioonis kahtluse alla. Näiteks arvatakse, et vanim teadaolev inimlane Ardipithecus ramidus elas umbes 4,4 miljonit aastat tagasi metsades. Ajakirjas Nature avaldatud muistse pinnase süsiniku isotoopide uuring näitas aga, et viimase kuue miljoni aasta jooksul on Ida-Aafrika piirkondades, kust on leitud kõige olulisemad varajased inimese esivanemate kivistised, laiunud ilmselt valdavalt savannid.  Mõistmaks paremini, millised keskkonnatingimused valitsesid piirkonnas, kust inimese sugupuu alguse sai, analüüsisid teadlased eelajaloolist pinnast, et leida vihjeid, kui metsastunud see ala oli.  Teadlased keskendusid uuringus süsiniku isotoopidele. Kõigi süsiniku isotoopide aatomites on kuus prootonit, kuid isotoobid erinevad üksteisest neutronite arvu poolest. Näiteks isotoobil  süsinik-12 on kuus, raskemal isotoobil süsinik-13 aga seitse neutronit. Savannides domineerivatel troopilistel ja lähistroopilistel rohumaadel toimub sellist liiki fotosüntees, mille tulemusel saab taimede orgaaniliste ühendite koostisosaks nii süsinik-12 kui süsinik-13. Puud ja põõsastikud aga sõltuvad fotosünteesi liigist, mis eelistab isotoopi süsinik-12. Teadlased võtsid Keeniast ja Etioopiast ligikaudu 1300 muistse pinnase proovi ning analüüsisid neis mõlema isotoobi leidumise suhtarve. Tulemused näitasid, et enam kui 70 protsenti proovide võtmise paikadest olid olnud savannilaadsed alad, mis olid puudega kaetud vähem kui 40 protsendi ulatuses. Ainult alla ühe protsendi pinnaseproovide analüüsidest näitas, et proov oli võetud paigast mis oli olnud enam kui 70 protsendi ulatuses puudega kaetud metsaala. Utah' ülikooli geokeemiku ja uuringu ühe autori Thure Cerlingi sõnul leitakse inimese esivanemate jäänuseid pidevalt avatud elupaikadest, mis sarnanevad palju rohkem savannile kui metsale. Ta lisas, et isegi puude otsas elanud inimlane Ardipithecus käis ilmselt savannis ja toitus osaliselt rohumaa taimedest. Paljud teadlased on seisukohal, et veel kaks miljonit aastat tagasi olid Ida-Aafrika alad metsastunud ning savannid tekkisid alles hiljem. Cerlingi sõnul näitab aga nende uuring, et kui inimlased umbes 4 miljonit aastat tagasi kahel jalal käima hakkasid, olid savannid juba olemas ja võib-olla isegi domineerivad.Cerlingi arvates eelistasid inimese esivanemad algselt elukohana jõekallaste kitsaid metsaribasid, mis pakkusid ulualust, toitu  ja varjulist kohta ning nende elukoha läheduses asuvate savannide mitmekülgsed ressursid võisidki edendada inimlaste evolutsiooni.
