Saurused olid hoolitsevad emad
Kriidiajastu meredes elanud hiidroomaja ei munenud, vaid tõi oma ainukese järeltulija ilmale vees.  Tänapäeva roomajate hulgas on ühtviisi levinud nii munemine kui elussünnitamine.  Viimase paljunemisviisi puhul arenevad munad ning kooruvad pojad emaslooma kehas.  Eesti roomajatest paljunevad sel viisil näiteks rästik ja arusisalik. Väljasurnud hiidroomajad arvatakse üldiselt munejate hulka.  Siiski on eelkõige meredes elutsenud sauruste puhul oletatud elussünnitamise võimalust.  Näiteks mõned plesiosaurused olid üsna suured. Kogukas saurus ei pruukinud olla võimeline end munemiseks kaldale hiivama.  Viiemeetrisel hiigelemasel oleks olnud palju kergem oma järglane vees ilmale tuua. Nüüd avastasid paleontoloogid esimese kivistise, mis sellele oletusele tuge pakub.  Polycotylus latippinuse nimelise sauruse fossiili kaevasid uurijad Texasest välja juba mõnda aega tagasi, seejärel sattus kivistis Los Angelese muuseumi. Fossiili uurimisel said teadlased kohe aru, et ühe kivistunud looma asemel on tegu kahega  täiskasvanud plesiosauruse ja väiksema noorloomaga.  Paleontoloogid välistavad võimaluse, et suur saurus väiksema kallal maiustas.  Uurimuse autori Frank O´Keefe´i sõnul oli väiksema looma luustik lõpuni arenemata ning luudel polnud hambajälgi. Seega võib arvata, et ligi 80 miljoni aasta vanune hiidroomaja kivistus enne, kui ta jõudis oma ainukese järeltulija ilmale tuua.  Hämmeldust tekitas see, et plesiosauruse kehas oli vaid üks suur järeltulija, mitte mitu väiksemat sauruseloodet. Kui plesiosaurusel oli tõesti vaid üks poeg, võisid need hiidsisalikud oma ainukese järglase eest ka hoolt kanda.  Muistsete mereelanike käitumise kohta mingeid jälgi säilinud, kuid sellele võimalusele viitab tänapäevaste vaalade ja teiste kogukate mereloomade eluviis. Uurimus ilmus ajakirjas Science.          
