Elu pikendavate geenide mõju kahtluse all
Sirtuiini nimeline valk ei pikenda eluiga, näitas Londoni ülikooli kolledži uurimus.  Sirtuiine uurivad biokeemikud juba üle kahekümne aasta. Sir-2 nimeline proteiin leiti pärmidest, samuti on see olemas ümarussil Caenorhabditis elegans ning äädikakärbsel. Sarnaseid valke leidub ka imetajatel. 2001. aastal leidis Massachusettsi tehnoloogiainstituudi teadlane Leonard Guarente, et sirtuiinid võivad olla seotud eluea pikenemisega. Imepäraseid molekule pidi aktiveerima madala energiasisaldusega toit. Pärast seda on sirtuiine hoogsalt uuritud, et neid kasutada ravimitööstuses.  Siiski leidub ka kahtlejaid. Londoni ülikooli kolledži geneetikud David Gems ja Linda Partridge panid Guarente poolt demonstreeritud ussikeste eakuse mitte sir-valkude vaid eksperimentides kasutatud loomaliinide mutatsioonide arvele.  Britid teatasid ajakirjas Nature ilmunud artiklis, et sirtuiini tootmist määrava geeni üleekspresseerimine ei pikenda ümarusside ega äädikakärbeste eluiga sel moel, nagu seda varasemate uurimuste põhjal on järeldatud. Gemsi töörühm jõudis järeldusele, et usside pikema eluea põhjuseks oli mutatsioon närvirakkudega seotud geenis, mis pole genoomis sir-valguga üldse seotud. Patridge jõudis sarnase tulemuseni äädikakärbestega töötades. Putukate eluiga pikendas mitte sir-valk ise, vaid sir-geeni üleekspresseerimiseks kasutatud abistav DNA-jupike. Algsete uurimuste autor Guarente kontrollis oma tulemusi ning jäi selle juurde, et sir-valgud lubavad ussidel kauem elada. Ka see uurimus ilmus ajakirjas Nature. Guarente kontrollkatsed näitasid, et geeni toime võimendamine tõstis usside eluiga kuni 14 protsenti. 2001. aastal sai ta tulemuseks kuni viiekümne protsendini ulatuva eluea pikenemise.  Ühel meelel on Briti ja Ameerika teadlased selles, et sirtuiinid on huvitavad valgud, millel on ainevahetusele põnev mõju.  
