Milline on ideaalne keel?
Sõnade kõla ja tähenduse vahelised seosed on raskesti märgatavad. Inimesed tajuvad teatavat tüüpi mustreid, kuid suure osa sõnade puhul pole neid võimalik leida. Võimalik, et keeled on selliseks arenenud kõnelejate endi pärast, näitasid Suurbritannia lingvistide uurimused.  Lingvistid loovad kunstlikke keeli, et selgitada keelte arengut ning seda, kuidas inimesed neid õpivad. Enamasti on keeleloogikat tabada üsna raske. Sõna kõlas pole tavaliselt vihjet viidatavale objektile. Hiigelsuurt looma kirjeldavas sõnas "vaal" on vaid neli tähte. "Mikroorganism" seevastu on pikk liitsõna, kuigi olendid ise on tibatillukesed.  Paljudes keeltes on korrapärasuse jooned siiski olemas. Näiteks on paljud kaashäälikuühendiga "sn" algavad ingliskeelsed sõnad seotud ninaga: sneeze aevastama, snort  nuuskama. Miks sarnased mustrid esinevad, pole selge. Võimalik, et see on juhus, kuid sarnased reeglipärasused võivad kergendada keele omandamist. Inglismaa Lancasteri ülikooli teadlane Padraic Monaghan soovis leida vastust sellele küsimusele. Ta lõi arvutialgoritmide abil väljamõeldud keeled. Seejärel õpetas ta neid piltide abil vabatahtlikele inimestele. Mõned tehiskeeled olid täiesti suvalise ülesehitusega, kuid osa nendest oli väga korrapärase struktuuriga  näiteks tähistasid seal suuri objekte alati pikad sõnad. Katsealused nägid nende keelte õppimisega kurja vaeva. Seejärel lõi Monaghan veel ühe tehiskeele, milles oli nii korrapäraseid kui juhuslikke jooni - näiteks tähistasid pikki esemeid lühikesed sõnad, milles oli pikk vokaal.  Katsealused õppisid sarnast keelt kergemini kui eelnevaid. Monaghani sõnul demonstreerib see keele vajadust juhuslikkuse järele. Nii välditakse segadust, mis võib tekkida, kui samalaadseid objekte tähistavad väga sarnaselt kõlavad sõnad. Monaghan esitles oma uurimistulemusi Briti teadusfestivalil. Samas esinenud Edinburghi ülikooli lingvisti Simon Kirby uurimisteemaks on keele areng. Tema katsealused õppisid selgeks väljamõeldud sõnu, mis sisaldasid pikki juhuslikke silpe. Seetõttu oli neid väga raske selgeks saada. Kirby testis katseisikuid ja lülitas nendelt saadud vastused oma keelde. Selgus, et sõnad hakkasid muutuma selliseks, et neid sai paigutada mingisse kategooriasse. Inimesed kasutasid sõnaosi või häälikuid, mis vihjasid esemete kujule või värvusele. Näiteks k-tähega lõppevad sõnad võisid tähistada punast värvi objekte.  Kirby väitel eelistab inimaju kategooriaid ning üritab keelt süstemaatilisemaks muuta. Keele rääkijad eksivad, kuid need vead ei ole juhuslikud. Keel muutub seeläbi kergemini õpitavaks.     
