Aju on segaduses vaid sekundi murdosa
Võõras kohas ärgates ei pruugi inimene kohe aru saada, kust ta viibib. Segadus kestab vaid hetke, kuid mis sellisel juhul ajus toimub?  Norra loodusteaduste ja tehnikaülikooli neuroteadlased Edvard Moser ja May-Britt Moser tekitasid sarnase olukorra laborirottidele. Nad ehitasid näriliste jaoks erilise kaheosalise kasti, mis oli tunneliga ühendatud. Tavapäraselt oli kasti ühes osas valge ja teises roheline valgus. Rotid said liikuda mõlemas osas, nad õppisid kasti tundma ning sealt maiustusi otsima.  Kuid teadlased said valgustust muuta ja nii loomad segadusse ajada. Hetke jooksul ei saanud rotid aru, kus nad on. Loomade ajutegevuse jälgimisel oli võimalik teada saada, mis tol hetkel nende peas toimus. Tavapäraselt hoiab aju end kursis sellega, kus keha viibib. Mälu eest vastutavas hipokampuses on erilised närvirakud, mis salvestavad infot nii liikumise kui ka ümbritseva keskkonna kohta. Tekkivate mälestuste abil on kohe võimalik asukoht kindlaks teha. Neuronid tekitavad ajus teetarütmiks nimetatavad lained, mis korduvad iga 125 millisekundi tagant. Katse ajal hakkas rott kastist küpsist otsima ja samal hetkel muutus valguse värv. Loom sattus segadusse. Sel ajal toimus tema aju hipokampuses neuronite vahel tõeline infosõda: osa närvirakkudest sai aru, et nad on ühes kastis, osa aga oli kindel, et rott sattus teise kasti.  125 millisekundi jooksul olid kõik asukoha määramisega seotud neuronid aktiivsed. Just nii kaua kestabki teetatsükkel. Järelikult sordib aju mälestused eraldiseisvateks 125 millisekundi pikkusteks ühikuteks, et vältida nende sassiminekut. Aju saab seega mälestuste vahel laveerida kuni kaheksa korda ühe sekundi jooksul.  Miks rott segadusse sattus? Edvard Moseri sõnul sai rott nägemismeele abil info, et ta on kummalisel kombel sattunud teise kasti, kuigi kasti lõhn ega kuju sellele ei viidanud. Aktiveerusid kõik kohamääranguga seotud mälurakud ning asukoha üle otsustamine võttis aega. Ilmselt reageerib ka pimedas hotellitoas ärganud inimese aju samal kombel. Uurimus ilmus ajakirjas Nature.   
