Teadlased uurivad võimalusi aju kaugjuhtimiseks
Ameerika teadlased kasutavad elusolendite käitumise kaugjuhtimise teel kontrollimiseks magnetväljale reageerivaid nanoosakesi. Buffalo ülikooli teadlased testivad, kas hiire aju närvirakke on võimalik tillukeste magnetosakeste abil kaugjuhtimise teel kontrollida. Kui nende tööd peaks saatma edu, on neuroteadlased saanud uue võimsa tööriista - mitteinvasiivse meetodi tegevuse esilekutsumiseks sügaval aju sisemuses.  Selline närvirakkude stimuleerimine kaugjuhtimise teel aitaks teadlastel uurida, kuidas aju keeruline närvirakkude skeem käitumist kontrollib. See aitaks omakorda paremini mõista konkreetsete närvirakkude kogumite vigastusi või talitlushäireid ning leida võimalusi raviks. Sellesse kategooriasse kuuluvad nii traumadest tingitud ajuvigastused kui ka Parkinsoni tõbi, perifeersed halvatused ja düstooniad, mille puhul tekivad teatud lihaste tahtmatu kontraktsiooni tõttu ebanormaalsed spasmid või poosid. Uuringut juhtiva füüsiku Arnd Pralle sõnul pärinesid teadlaste algsed teadmised aju funktsionaalsete piirkondade kohta patsientidelt, kelle käitumine muutus  pärast mingi ajuosa toimimise lakkamist kasvaja või traumast tingitud ajukahjustuse tagajärjel. Võime konkreetseid rakke sisse või välja lülitada ning jälgida selle tulemusel esinevat muutust looma käitumises võimaldab aga teadlastel uurida närvirakkude ühenduste tasandil toimuvat. Siiani on Prallel koos kolleegidega õnnestunud oma kaugjuhtimise meetodit kasutada kaltsiumikanalite avamiseks, rakukultuuris neuronite aktiveerimiseks ning isegi tillukese varbussi käitumise mõjutamiseks.   Nende meetod kasutab magnetväljale reageerivaid nanoosakesi koos geenitehnoloogiaga. Kõigepealt viiakse kahjutute viiruste abil looma ajju spetsiaalne DNA-ahel. Uus geneetiline materjal paneb teatud sihtmärgiks olevad rakud looma spetsiaalset ioonikanalit, mis sisaldab magnetväljale reageerivate nanoosakeste poolt ära tuntavat retseptorit. Kui osakesed magnetvälja abil sisse lülitada, aktiveerib soojus ioonikanalid. Need avanevad ja rakku hakkab voogama kaltsiumiioone, tekitades rakus spetsiifilise reaktsiooni, mille tulemusel närvirakk edastab närviimpulsi. Pralle juhitud teadlasterühm planeerib oma meetodit testida eesajus asuva ja loomade lõhnataju kontrolliva haistesibula närvirakkude peal. Konkreetselt kavatsevad teadlased testida, kas neil õnnestub aktiveerida haistesibula närvirakke, mis paneks hiired konkreetset lõhna tundma isegi siis, kui õhus ei leidu lõhna tekitavaid kemikaale. Pralle meetod pakub aju uurimisel erilist huvi, sest magnetväli suudab kudesid läbida neid kahjustamata.  Sama töörühm on varem teinud mitmeid eksperimente nii rakukultuuride kui ka elusorganismi peal. Selles eksperimendis suunasid nad nanoosakesed varbussi suu lähedal asuvatele tajurakkudele. Kui alguses roomasid ussikesed tavaliselt ringi, siis magnetvälja  sisselülitamisel ja nanoosakeste 34 kraadini soojenemisel pööras enamus neist ringi, et kuumuse eest põgeneda, mis tähendab, et seda meetodit kasutades saab põhimõtteliselt nende liikumist juhtida.
