Immuunrakud tegid ahvist inimese
Loomarakkude pinnal asuvad siaalhappe molekulid aitavad rakkudel omavahel suhelda ning väliskeskkonnast infot saada. Paljud tõvestajad katsuvad organismi tungida just seda teed kaudu.  Mitme miljoni aasta jooksul oli nii inimahvide kui inimese eellaste rakupinnal siaalhappe vorm, mida tuntakse N-glükolüülneuramiinhappe ehk Neu5Gc nime all. Umbes kolm miljonit aastat tagasi tekkis inimese eellastel mutatsioon, mis blokeeris selle aine tootmist kodeeriva geeni. Inimlased hakkasid tootma hoopis teist tüüpi siaalhappe vormi, mida biokeemikud tähistavad lühendiga Neu5Ac. Ilmselt oli põhjuseks malaariatekitaja, kes pääses kehasse just siaalhappega seondudes.  "Biokeemiline muutus tekkis samal ajal, kui inimese eellased hakkasid suuremal hulgal loomi küttima," selgitas uurimuse autor Pascal Gagneux. "Rakupinnal oleva siaalhappe molekuli muutumine tähendas seda, et inimlastel tekkis immuunvastus Neu5Gc vastu. Umbes sel ajal hakkasid meie eellased ka suuremas koguses liha sööma. Lihas on Neu5Gc-d üsna palju, see võis immuunvastuse tekkimist veelgi soodustada," ütles ta. Gagneux´ sõnul oli sellisel immuunvastusel suur mõju inimese eellaste paljunemisele. Kõikidel imetajatel on tiinus emasloomale tülikas ning võib koguni elu maksta. Emased katsuvad seetõttu leida võimalikult väärtuslikku sigimispartnerit. Teadlased oletasid, et Neu5Gc-vastased antikehad võisid rünnata seda siaalhappe molekuli sisaldavaid sperme või lootelisi kudesid ja seeläbi vähendada sigimisedukust. Uurimisrühm testis oma ideed šimpansi seemnerakkudega, mille pinnal on üle poole siaalhappe molekulidest inimese omast erinevad. Teadlased panid seemnerakud kokku inimese Neu5Gc-vastaste antikehadega, mis seostusid ahvi spermidega ja hävitasid need.  Uurijad lõid ka geneetiliselt hiired, kelle puhul oli näha sama efekt  emased hiired, kes tootsid Neu5Gc-vastaseid antikehasid, said Neu5Gc posiitivsete isastega vähe järglasi, sest munarakud ei viljastunud. Gagneux järeldas katsetest, et selline sobimatus eemaldas inimese eellaste populatsioonist Neu5Gc-d ehk niiöelda vanapärast siaalhappe molekuli kandvad isendid. See lisab kaalu liigitekketeooriale, mille kohaselt muutuvad nakkuse all kannatavad populatsiooniliikmed mõne aja jooksul immuunsuse poolest ülejäänud asurkonnast nii erinevaks, et eristuvad eraldi liigina. Eelnevad uuringud on näidanud, et Neu5Gc kadus inimese eellaste rakkude pinnalt kaks või kolm miljonit aastat tagasi ehk umbes samal ajal, kui ilmus inimese eellane Homo erectus. Perekonna Homo tekkimine võiski olla seotud rakupinnal olevate molekulide muutumisega. Uurimus ilmus ajakirjas Proceedings of the National Academy of Sciences.          
