Maavärinad: kiire kuumenemine mikroskoopilistel aladel
Ligi pooled Maal juhtuvad loodusõnnetused on seotud maavärinatega. Need esinevad peamiselt laamade äärealadel. Kui maakoore kivimid Maa-sisestele pingetele järgi annavad tekibki maavärin.  Maakoore lõhenemisel eralduvast energiast kiirgub ainult osa seismiliste lainetena, mis panevad maapinnale jõudes selle võnkuma.  Mis täpselt Maa sees toimub, on suuresti oletatav, sest neid nähtusi uurida on üsna raske. Siiski on teada, et suur osa energiast kulub maapõue-sisesele lammutamisele - murtakse kivimeid, nihutatakse maakoore plokke ning lisaks tekib ka soojust. Maavärinate ajal toimuvate liikumiste simuleerimisel leidsid Browni ülikooli teadlased, et soojust tekib vaid tibatillukestes piirkondades, kuid seal võib temperatuur tõusta kuni 1500 kraadini Celsiuse järgi. Geofüüsikud Terry Tullis ning David Goldsby jäljendasid arvutisimulatsiooni abil maavärinaid, kus kivimiplokid liikusid kiirusega ligi pool meetrit sekundis. Murrangu kivimid puutusid kokku paljudes juhuslikes kohtades, millest igaüks võis olla vaid kümnekonna mikromeetri suurune. Suure kiirusega liikudes muutusid need pinnad ülikuumaks ning suur hulk soojust vähendas hõõrdumist. Suured kivimimassiivid seevastu ei kuumenenud, seal jäi temperatuur maksimaalselt 25 Celsiuse kraadi piiresse.  "Kui murrangus toimub kiire liikumine, on hõõrdumine üsna väike. Kokkupuutepinnad murenevad ning kaovad ja kohe tekivad uued. Kui liikumine aeglustub, siis on rohkem aega soojuse eraldumiseks, temperatuur alaneb ja hõõrdumine suureneb," selgitas Goldsby. Uus teooria võib selgitada seda, miks ei õnnestu seismiliselt aktiivsetele aladel registreerida suurt temperatuuritõusu. Samuti saab paremini prognoosida, kuidas käituvad laamade kokkupuutealad näiteks Vaikse ookeani ja Põhja-Ameerika laamu eraldav San Andrease murrang, mille piirkonnas esineb tihti maavärinaid.  Uurimus ilmus ajakirjas Science.    
