Ämbliku turvauks on võrk
Ämbliku võrguniit sisaldab röövsipelgate eemalepeletamiseks teatud kemikaali, näitas värske uuring. Kui inimesed soetavad kodu ja vara kaitseks hundikoera või paigaldavad turvaukse ja valveseadmed, siis võrkurlaste sugukonda kuuluv troopilises Aasias elunev ämblikuliik Nephila antipodiana panustab oma võrgu kaitsmisele.  "Kuigi sipelgad on potentsiaalsed kiskjad, keda võib sageli leida mitmete võrgukudujate ämblike võrkudest, näeb neid väga harva toitu otsimas võrkurlaste võrkudes," selgitas uuringu autor Daiqin Li Singapuri riiklikust ülikoolist. Tema sõnul on selge, et neis võrkudes peavad leiduma mingid kaitsemehhanismid, näiteks kemikaalid, mis sipelgad neist eemal hoiavad. Selgitamaks, mis sipelgaid ämblikuvõrkudest eemale peletab, analüüsisid teadlased N. antipodiana võrguniidi koostist. Nad leidsid ämblikuniidi kiududest 2-pürrolidooni - kemikaali, mis kokkupuutel nahaga või silma sattudes võib põhjustada inimesel ärritust.  Teadlased panid laboris tähele, et nii vaaraosipelgad kui kaht teist liiki sipelgad hoidusid selle kemikaaliga immutatud ämblikuniidist eemale. Tõrjevahendiga kaetud ämblikuniiti ei olnud sipelgad nõus ületama isegi maitsva toiduga meelitamisel. "N. antipodiana toodab ründavaid sipelgaid tõrjuvat kemikaali, mis annab tugevale, elastsele ja kleepuvale ämblikuniidile täiendava keemilise kaitse," rääkis Li. Lisaks avastasid uuringu autorid, et noortel ämblikel puudub vajadus selle kemikaali tootmiseks, sest nende võrguniit on isegi tillukeste sipelgate keharaskusele vastupidamiseks liiga õhuke. Suuremad ämblikud toodavad aga tõrjevahendit, et kaitsta sipelgate eest oma kodu, võrku, värskelt püütud saaki ning iseennast. Teadlased ei ole kindlad, kas ämblikud lisavad kemikaali niidi koostisesse või katavad niidi sellega hiljem. Samuti ei ole selge, kuidas kemikaal toimib. Kuivõrd tegemist ei ole lenduva kemikaaliga, siis ei erita see lõhna. Sipelgad võivad tajuda selle maitset, sest nad väldivad ämblikuniiti alles pärast selle puutumist, kuid samas võivad nad jätkuvalt selle läheduses viibida. "Võrkurlased võivad sattuda sipelgate rünnaku ohvriks oma võrgus saaki oodates. Seetõttu võis keemiline tõrjevahend nende võrguniiti tekkida mitte ainult ämbliku kaitsmiseks, vaid ka ründavate sipelgate eemale tõrjumiseks kuluva aja vähendamiseks," selgitas uuringu autor Mark Elgar Melbourne'i ülikoolist. Uuringu autorid on sarnaseid kemikaale leidnud ka teiste ämblike võrguniidis, mistõttu võib arvata, et keemiliste tõrjevahendite kasutamine on ämblike puhul laialt levinud. Huvitav on, et 2-pürrolidooni on leitud ka Aafrikas elavate Crematogaster sjostedtisipelgate näärmetes, mis toodavad teiste sipelgate hoiatamiseks mõeldud kemikaale. Võimalik, et ämblikud matkivad neid keemilisi hoiatussignaale. Uuring ilmus ajakirjas Proceedings of the Royal Society B.
