Inimkonna suurim vägitegu: kosmosevari päikesekiirte eest
Kui teil hakkab mererannas ängistavalt palav, siis otsite te varju päevavarju alt. Kui meie koduplaneedil hakkab liiga palav, siis pole päikesekiirte eest võimalik kuskilt varju leida. Kuid see ei pruugi nii jääda. USA Arizona ülikooli astronoom, üks maailma juhtivaid optikuid Roger Angel, on juba mitu aastat rääkinud plaanist, kuidas maakerale soojendavate kiirte eest varju pakkuda. Angeli mitmed varasemad lennukad ideed on teeninud nimekaid auhindu ja aidanud astronoomiateadust edasi viia. Angel pakub välja praktilise lahenduse, nii-öelda kliima soojenemise kiirabi. Sellele, et plaan ei ole päris puhas utoopia, viitab kas või see, et USA kosmoseagentuur NASA eraldas projektile uurimistoetuse. Angeliga teevad koostööd Massachusettsi tehnoloogiainstituudi, Stewardi observatooriumi ja NASA Amesi uurimiskeskuse teadlased. Idee on toimetada Maa orbiidile Lagrangei punkti L1 lähedale  kohta, kus Päikese ja Maa gravitatsiooniväli üksteist tasakaalustavad  väike kosmosejaam. See paik ilmaruumis on ideaalne näiteks Päikese vaatlemiseks, sest seal ei jää Päike kunagi Kuu ega Maa varju. Näiteks asub selles piirkonnas päikese ja heliosfääri uurimise observatoorium SOHO. Piirkond on ka ideaalne näiteks, et sinna paigutada statsionaarne kosmosejaam, mis oleks vahejaamaks inimeste Kuule ja tagasi toimetamiseks. Angeli kavandatavast kosmosejaamast lastaks orbiidile triljonitest väikestest objektidest koosnev parv  kosmosepeeglid. Neist tekiks silindrikujuline pilv, mille läbimõõt oleks umbes pool Maa läbimõõdust, kuid pilve pikkus ületaks Maa läbimõõdu kümnekordselt. See pilv peegeldaks kosmosesse tagasi umbes kümme protsenti Maale langevast päikesevalgusest. Kokkuvõtteks väheneks meie planeedile langeva päikesevalguse hulk umbes 2 protsendi võrra, sellest piisaks, et taandada atmosfääris suurenenud süsinikdioksiidi kogustest tekkinud soojenemisefekt. Selle plaaniga tuli juba 1989. aastal esmakordselt välja Lawrence Livermorei uurimiskeskuses töötav James Early, kuid toona käis jutt suurematest ja raskematest konstruktsioonidest, mida oleks tulnud Kuu peal toota ja sealt orbiidile toimetada, see aga on inimkonna praegust kosmosevõimekust arvestades enam kui ulmeline. Angel seevastu pakub välja väikesi lendavaid kettaid, mis on kerged ja üliõhukesed, need tehtaks valmis maistes oludes ning korraga saaks neid kosmosesse toimetada miljonite kaupa. Orbiidil kuhjuksid nad lihtsalt pilveks ning mingit koostamistööd pole tarvis. Iga lendav taldrik oleks umbes 60sentimeetrise läbimõõduga, tehtud läbipaistvast õliõhukesest kiletaolisest materjalist. Kaaluks selline taldrik vaid grammi  umbes sama palju kui suuremat sorti liblikas. Pilv põhineks mikroelektromehaanilisel tehnoloogial MEMS, mis hoiaks lendavad taldrikud pilvena õiges asendis. Asjaolu, et taldrikud on läbipaistvad ja juhitavad, peaks välistama selle, et päikeselt lähtuv kosmiline kiirgus kannab peeglipilve lihtsalt ilmaruumi laiali. Pilve kogumass oleks 20 miljonit tonni. Võrdluseks, sama suue koguse võib Eestis aastas maapõuest põlevkivi kaevandada. Tavaliste kanderakettide abil sellise pilve kosmosesse toimetamine oleks nii kulukas, et ilmselt käiks see ka siis üle jõu, kui kõik maalased oleks nõus selle tarbeks oma kukrut kergendama. Hetkel on kosmosesse kaupade toimetamise hinnaks umbes 20 000 dollarit kilo. Kuid Angelil on ka siin lahendus.: Sandia laborite elektromagnetheitja võiks kosmosevedude hinna tuua alla kuni 40 dollarini kilo kohta. Aga ettevõtmise maht võtab ikka pehmelt öeldes hingetuks. Pilve ehitamiseks peaks 20 elektromagnetheitjat läkitama peeglivirnasid taevasse iga viie minuti tagant tervelt kümme aastat järgemööda. Süsteem töötaks vesinikuenergial. L1-punkti toimetaks pilve Euroopa kosmoseagentuuri ioonrakett, mis toimib päikeseenergial. Inimkonna ajalugu ei mäleta ühtki nii suuremahulist ettevõtmist. Angel rõhutab, et kogu vajaminev tehnoloogia on juba olemas ning umbes 25 aasta jooksul võiks peeglipilve mõne triljoni dollari eest valmis ehitada. Pilve elueaks oleks umbes 50 aastat, see teeb ettevõtmise aastaseks kuluks umbes 100 miljardit dollarit, ehk umbes 0,2 protsenti ülemaailmsest aastasest koguproduktist. Üks on kindel: peeglipilv ei paku mingit lahendust atmosfääris süsinikdioksiidi koguste tõusu ega sellega kaasneva ookeanide hapestumise vastu. Kuid lisaks sellele, et peeglipilve ehitamine käib ilmselt inimkonnale üle jõu, on teadlased kliimamudelite abil juba mänginud läbi ka selle võimalikud mõjud ning leidnud, et loodetud kasu asemel võib sündida hoopis kahju. Suurbritannia Bristoli ülikooli teadlased Dan Lunti juhtimisel koostasid kolm detailset kliimamudelit, mängides Maa kliimaga kolme erineva stsenaariumi põhjal. Esimese mudeli puhul oli tegu töötusrevolutsiooni eelse olukorraga. Teisel oli atmosfääris leiduva CO2 tase neli korda kõrgem kui enne tööstusrevolutsiooni algust. Kolmas mudel arvestas sama kõrge CO2 tasemega, kuid päikesekiirgust oli 4 protsenti vähem, päikesekiirgust vähendaks kosmosesse lennutatud peeglipilv. Ilmnes, et päikesepeeglid ei taga, et kliima muutuks tagasi selliseks, nagu see oli enne tööstusrevolutsiooni. Troopilistel laiuskraadidel muutuks kliima keskmiselt 1,5 kraadi C jahedamaks, samas kõrgematel laiuskraadidel läheks keskmiselt 1,5 kraadi soojemaks. See vähendaks polaarpiirkondades merejää esinemise tõenäosust ning jää pealt kala püüdvatele mereloomadele tooks selline stsenaarium ilmselgelt kahju. Sademete keskmine hulk väheneks umbes viis protsenti. Üks lahendamata küsimus on aga eriti terav: mis saab siis, kui pilv peaks käest ära minema? Kuidas see kõik siis uuesti kosmosest kokku koristada? Artikkel ilmus ajakirjas Tarkade Klubi.  
