Kiil võib surmahirmust surra
Kiile söövate kalade läheduses viibimisest tekkiv äärmuslik närvipinge võib kiilivastsed tappa isegi siis, kui nad on kaladele kättesaamatus kauguses, näitas värske uuring. Toronto ülikooli bioloogid paigutasid kiililiigi Leucorrhinia intacta vastsed koos neid toiduks tarvitavate kaladega samadesse akvaariumidesse. Kaks liiki olid teineteisest eraldatud, kuid kiilidele olid kalad nähtavad ning nende lõhn tuntav. Samas puudus kaladel võimalus kiilideni jõuda. Ajakirjas Ecology avaldatud uuringu autori Locke Rowe'i sõnul oli teadlastele üllatav, et kaladega elukeskkonda jaganud kiilide seas oli suremus suurem. Kiskjalike kalade või veeputukatega, kelle läheduses viibimine võis samuti vastsetes stressi tekitada, samas akvaariumis hoitud kiilivastsete ellujäämise määr oli 2,5-4,3 korda madalam kui stressitekitajatest eraldi hoitud vastsetel. Veendumaks, kas närvesöövad tingimused tõepoolest mõjutavad kiilide metamorfoosi ehk organismi arengu käigus toimuvat põhjalikku kuju ja eluviisi muutust, otsustasid teadlased korraldada täiendava eksperimendi. Noortel kiilidel lubati läbida metamorfoos ja saada täiskasvanud kiilideks.  Teadlased avastasid, et koos kiskjatega üleskasvanud kiilidel jäi metamorfoos tõenäolisemalt edukalt lõpetamata ning nad surid selle protsessi käigus sagedamini. Eksperimendi tulemused näitasid, et 11 protsenti koos kaladega kasvanud vastsetest suri enne täisealiseks saamist. Kiskjavabas keskkonnas metamorfoosi läbinud vastsete seas oli suremus seevastu ainult 2 protsenti. "Mida rohkem me näeme, kuidas loomad närvesöövatele tingimustele reageerivad, seda enam me avastame, et stressiga kaasneb suurem risk surra näiteks viiruste tagajärjel, mis tavalises olukorras neid ei tapaks," rääkis Rowe.  
