Jäätunud mikroobid ärkavad ellu
Soojenev kliima sulatab järgnevatel aastakümnetel üles ning äratab ellu Arktika igikeltsa jäätunud mikroorganismid, mis võivad hakata mõjutama kliimasoojenemist. Esimesed mikroorganismid on juba ellu ärkamas ning esialgsed märgid näitavad, et nad hakkavad oluliselt mõjutama maakera kliimamuutusi. Arktika igikeltsa sulamisele võib järgneda kontrollimatu kliimasoojenemine, sest atmosfääri satub tohutus koguses igikeltsas sisalduvat orgaanilist süsinikku. Uurimaks, kuidas igikeltsas sisalduvad mikroorganismid sulale reageerivad, võttis USA Lawrence Berkeley riikliku laboratooriumi teadlasterühm Alaska keskosa igikeltsast kolm jääpuursüdamikku ehk puurimise teel saadud silindrikujulist jääproovi. Nad sulatasid laboris igast jääpuursüdamikust võetud proove, säilitades neid +5 kraadi juures. Esimese kahe päeva jooksul vabanes sulavast jääst suures koguses metaani, mis oli sinna jää tekkimisel vangistatud, kuid seejärel vähenes metaani eraldumine kiiresti. Põhjuseks olid üles soojenenud pinnase mikroorganismid - kuigi osa neist hakkas samuti metaani tootma, siis teised tarbisid seda, muutes metaani hoopis süsinikdioksiidiks. Teadlased võtsid igikeltsast sulamise käigus DNA-proove, mis võimaldas neil jälgida mikroobide populatsiooni muutumist. Mitmed uuringud on küll käsitlenud igikeltsa sulamisel eralduvaid gaase, kuid väga vähe on teada, kuidas seda protsessi mõjutavad igikeltsas leiduvad mikroobid. Teadlasterühma liikme Janet Janssoni sõnul on üle 90 protsendi igikeltsas leiduvatest mikroorganismidest tundmatud.Jäised mikroobid ja gaas Metaan on süsinikdioksiidist tugevam kasvuhoonegaas, kuid samas ei püsi see nii kaua atmosfääris. Janssoni sõnul tekitab süsinikdioksiidi eraldumine vähem kahju kui metaan. Juba varem oli teada, et igikeltsa sulamisel ärkavad ellu metaani tarbivad mikroorganismid ning vähemalt pool metaani kogutoodangust oksüdeeritakse ehk tarbitakse ära. Küsimus on selles, kas metaanisööjad mikroobid suudavad suurema osa gaasist ära tarbida ka siis, kui toimub igikeltsa massiline sulamine. See sõltub sellest, mis juhtub põhjaveepinnaga ehk pinnaga, millest allpool olev pinnas on veega küllastunud. Kõrgema põhjaveepinna puhul tekib rohkem metaani ja on vähem mikroorganisme, mis seda tarbivad. Madalama põhjaveepinna puhul on vastupidi. Olukorra muudavad veelgi murettekitavamaks märgid, et sulavast igikeltsast võib eralduda suurtes kogustes lämmastikoksiidi ehk naerugaasi, mis on metaanist veelgi tugevam kasvuhoonegaas ning kahjustab lisaks sellele ka osoonikihti. Teadlased ei täheldanud igikeltsa proovide sulamisel lämastikdioksiidi reduktaasi ehk lämmastikoksiidi lämmastikuks muutvat ensüümi tootvate mikroobide arvukuse hüppelist kasvu. Ilma selleta võib aga igikeltsast eralduv lämmastikoksiid atmosfääri sattuda. Uuring ilmus ajakirjas Nature.
