Kuidas sai inimesest ühiskondlik olevus?
Inimese eellased kogunesid karjadesse, et end päeval turvaliselt tunda.  Tänapäevases ühiskonnas tugineb inimestevahelisele lävimisele pere, riik ja globaalne majandus. Kuidas aga  inimene üldse ühiskondliku organiseerumiseni jõudis? Teadlased on juba pikka aega arvanud, et see oli järkjärguline protsess  alguses tekkinud paaridest said sugukonnad, mis omakorda koondusid suuremateks kogukondadeks. Värske analüüs näitas, et primaatide ühiskondade laienemine toimus puhanguna ning eelkõige seepärast, et suuremas karjas oli julgeolek paremini tagatud. Oxfordi ülikooli antropoloog ja ajakirjas Nature avaldatud uuringu autor Susanne Shultz möönis, et see on vastuoluline teooria, mis võib tekitada teatud segadust.  Viimasel paaril aastakümnel on teadlased omandanud tohutus koguses teadmisi mesilaste ja lindude sotsiaalse organiseerumise evolutsiooni kohta. Nende loomade puhul võib täheldada, et keeruliste ühiskondade areng on toimunud sammhaaval. Kõigepealt eraldusid üksikud indiviidid paaridena või hakkasid elama koos järglastega. Algselt väiksed rühmad kasvasid järk-järgult suuremaks ja muutusid keerulisemaks, andes lõpptulemuseks keerulised organisatsioonid. Osa antropolooge on olnud seisukohal, et sarnane arengulugu iseloomustab ka primaate. Schultzi teadlasterühm otsustas seda teooriat kontrollida. Esimeseks ülesandeks oli selgitada, millised tegurid mõjutasid tänaste primaatide ühiskondade koosseisu. Üldlevinud hüpoteesi järgi kujundab rühma struktuuri ümbritsev keskkond. Näiteks võis ajendada üksikuid isendeid ühinema toidunappus, sest koos saab toiduotsinguid ja jahipidamist tõhusamalt korraldada.  Teadlased märkasid 217 primaadiliigi kohta ilmunud teaduskirjandust uurides, et lähedalt seotud liikidel oli sõltumata elupaigast kalduvus organiseerida oma ühiskondi sarnasel moel. Näiteks paavianid ja makaagid asustavad erinevaid kohti ja elupaiku, kuid vaatamata sellele elavad nad enamjaolt alati suguluses olevatest emastest ja omavahel sugulussidemeid mitteomavatest isastest koosnevates segakarjades. Kuivõrd nende rühmastruktuur ei sõltu keskkonna eripäradest, siis tekkis Shultzi teadlasterühmal mõte, et see võib edasi kanduda evolutsiooni käigus. Nad avastasid primaatide sugupuud uurides, et tänaste liikide sotsiaalne käitumine kaldus sarnanema nende esivanemate omale. Arvestades, kuidas nende primaatide esivanemad elasid, üritasid teadlased jõuda stsenaariumini, mis nõudnuks kõige vähem evolutsioonilisi muutusi, et saavutada primaatide praegune sotsiaalse organiseerumise jaotus. Nad kasutasid statistilist mudelit, et teha kindlaks, mis oleks juhtunud, kui näiteks ahvide ja inimahvide viimane ühine esivanem oleks elanud paarides või karjades. Teadlaste üllatuseks osutus kõige tõenäolisemaks stsenaarium, mille järgi ei hakanud üksi elanud esivanemad koonduma mitte paaridesse, vaid mõlemast soost isenditest koosnevatesse lõtvade sidemetega karjadesse. Kaasaegse sotsiaalsete rühmituste jaotuse põhjal võib arvata, et kõige tõenäolisemalt toimus see elukorralduse muutus umbes 52 miljonit aastat tagasi, kui ahvide ja inimahvide esivanemad lahknesid leemurite ja teiste poolahviliste esivanematest.  Shultz kahtlustab, et sel ajal muutusid tänaste primaatide ööloomadest esivanemad aktiivsemaks ka päevavalgel. "Ööpimeduses on kergem ringi hiilida üksinda, kuid pidades jahti päevavalgel, mil kiskjad võivad su kergemini avastada, on turvalisem liikuda rühmas," märkis Shultz. Samas ei ela kõik tänapäevased primaadid suurtes emastest ja isastest koosnevates karjades. Näiteks Lõuna-Ameerika titi-ahvid (Callicebus) elavad paarides ning osa primaate, näiteks gorillad, moodustavad ühest isasest ja mitmest emasest koosnevaid karju. Uuringu autorite analüüs näitas, et need sotsiaalsed rühmitused tekkisid aga alles 16 miljonit aastat tagasi.
