Evolutsioon õnnistas jaanalinde isevärki sugutiga
Maailmas on ligi kümme tuhat erinevat linnuliiki. Väljasopistuv isassuguelund esineb vaid umbes kolmel protsendil liikidest.  Selline suguorgan on olemas partidel ja hanedel, lisaks veel ka lennuvõimetutel jaanalindudel, emudel, nandudel ning kiividel. Ülejäänud linnuliikide puhul satuvad seemnerakud emase kehasse siis, kui isane surub oma kloaagiava vastu emaslinnu kloaaki.  Lindude sugutite ehitust on analüüsitud üsna vähe. Enamasti pidasid zooloogid neid sarnasteks roomajate vastavatele kehaosadele.  Kuid isaste jaanalindude ning emude suguti kõvastub ning sopistub välja hoopis lümfisoonte abil, näitas Amherstis asuva Massachusettsi ülikooli uurimus. Juba 1920ndatel aastatel kahtlustasid saksa ornitoloogid, et isase jaanalinnu suguliikme kõvastumise eest võib vastutada lümfisoonestik, kuid too uurimus jäi tähelepanuta. Nüüd lahkasid Amhersti teadlased  Richard Prum ja Patricia Brennan ühe isase jaanalinnu ning kolm isast emu ning uurisid hoolikalt nende suguelundite ehitust. Selgus, et mõlemal liigil leidus suguti jäigastumist tekitavate lihaste ümbruses hulgaliselt käsnjat lümfirikast kudet. Koeproovide analüüsimise põhjal väidavad teadlased, et lindude erektsiooni kontrollibki lümfivool. Lümfil põhineva suguti jäigaks muutumise päritolu jääb siiski segaseks. Brennan oletas, et partidel võib see olla märk omalaadest evolutsioonilisest võidurelvastumisest.  Isaspardid on oma geenide levitamisel üsna jõhkrad ning  paarituvad tihti emastega vastu nende tahtmist.  Seetõttu arenesid emaste lindude suguteed selles suunas, et vägistamist vältida. Isased linnud omakorda vastasid lümfisoontel põhineva suguti kõvastumisega, mis lubab suguti kiiresti sügavale viia. Jaanalindude erektsiooni füsioloogia erineb imetajatest ning roomajatest, kelle peenis kõvastub veresoonte abil. Suguorgani kudede ehitus seevastu on üsna sarnane. Seepärast oletasid Brennan ning Prum, et lindude peenis ei pruugi olla sugugi uudismoodustis, vaid pärineda nende eellastelt. Nüüd plaanib Brennan uurida kõiki linnuliike, kellel väljasopistuv suguorgan esineb ning teha kindlaks nende vahelised erinevused. Nii saab täpsustada lindude evolutsiooni. Zooloogi sõnul on olemas seos lindude suguliikme suuruse ning paaritumiskommete vahel. Emud on monogaamsed  ning nende isaste sugutid on üsna tillukesed. Valimatut suguelu elavate nandude isaslindude kopulatsioonielundid on kopsakamad. Kõige suuremaks küsimuseks jääb ornitoloogide jaoks see, miks on suurem osa lindudest ilma sugutita. Peenis tundub paljunemise jaoks ülimalt oluline, kuid enamik lindudest seda ei vaja. Seetõttu võib peenis olla hoopis sekundaarne sugutunnus, mis aitab emast stimuleerida ning annab talle märku sigimisvalmidusest.  Samuti signaliseerib vägev peenis teistele isastele, et tegemist on tõsiseltvõetava ohtliku konkurendiga. Kõigist neist ülesannetest hoolimata saab enamik sulelisi ilma selle ihuliikmeta hakkama. Uurimus ilmus ajakirjas Journal of Zoology.  
