Inimesed seilasid merd seniarvatust palju varem
Arheoloogid leidsid Austraalia lähedal asuva saare koopast 42 000 aastat vanad süvamere kalade luud, mille olid sinna jätnud inimesed.  Need luud kuulusid tuunikaladele ja haidele ning on siiani kõige kindlam tõestusmaterjal, et inimesed tegelesid avamerekalastamisega juba sel ajal. Meresõiduoskused võisid selle piirkonna asukatel aidata vallutada ka kaugeid meretaguseid alasid. Prantsusmaalt ja Hollandist leitud vanimad teadaolevad paadid pärinevad 10 000 aasta tagusest ajast, kuid arheoloogidele oli teada, et need leiud ei tähista meresõidu algust. Nimelt ei säili puit ja teised levinud paadiehitusmaterjalid kuigi hästi. Ka hiljemalt 45 000 aastat tagasi alanud Austraalia ja seda ümbritsevate Kagu-Aasia saarte asustamine nõudis vähemalt 30 kilomeetri pikkuste vahemaade ületamist merel. Vaidlus käib vaid selle üle, kas varajased väljarändajad võtsid pika meretee ette selleks teadlikult valmistatud paatidel või kandusid nende rannikulähedases vees liikumiseks mõeldud parved uutele aladele tõusude ja mõõnadega Otsene tõestusmaterjal varajaste meresõiduoskuste kohta on seni olnud napp. Kuigi kaasaegsed inimesed kasutasid juba 165 000 aastat tagasi toiduks rannikulähedases meres leiduvaid rannakarpe ja koorikloomi, on ainult mõned vastuolulised arheoloogilised leiud viidanud võimalusele, et meie esivanemad võisid 45 000 aastat tagasi avamerel kalastada. Kindlad tõendid selle kohta pärinesid seni kõigest 12 000 aasta tagusest ajast. Ka värske avastuse teinud Austraalia riikliku ülikooli arheoloog Susan O'Connor kuulus varem skeptikute ridadesse. O'Connor tegi väljakaevamisi Ida-Timoris madalas Jerimalai koopas. Väljakaevamistel 42 000 aasta vanustest pinnasekihtidest leitud kaladest umbes pooled olid kiiresti ujuvate liikide isendid, näiteks süvavees elavad tuunikalad ja haid.  O'Connori töörühm kirjutas ajakirjas Science, et nad leidsid koopast ka 23 000 aasta tagusest ajast pärineva molluskikarbist valmistatud õngekonksu, mis nende väitel on vanim kindel tõend õngenööriga kalapüügi kohta. Ka Euroopast on  leitud väidetavalt umbes 20 000 aasta vanuseid õngekonkse, kuid nende vanus ei ole määratud usaldusväärselt. O'Connori sõnul võib uue materjali põhjal kindlalt väita, et 42 000 aastat tagasi kasutasid inimesed vähemalt kalastamise mõistes arenenud meresõiduoskusi. Leiud viitavad, et Ida-Timori ja teiste Kagu-Aasia saarte, nagu Paapua Uus-Guinea ja Indoneesia üheks asustamist võimaldavaks eelduseks oli toimetulek merel. O'Connor märgib siiski, et jätkuvalt puudub otsene tõestus esimesena Austraalia asustanud inimeste meresõiduoskuste kohta, mistõttu ei saa välistada, et nad triivisid sinna tõusude ja mõõnade ajal parvedel. Kriitikud osutavad, et Jerimalai koopast leitud kalad olid suhteliselt väikesed, mis viitab, et need võisid olla püütud ka rannikulähedasest merest. Ka muutub Ida-Timori ja teiste selle piirkonna saarte läheduses meri kiiresti sügavaks, mistõttu ulatub tuunikalade ja haide elukeskkonnaks olev süvavesi rannikule väga lähedale. O'Connori sõnul ujuvad aga isegi noored tuunikalad rannalt või karidelt odaga küttimiseks liiga kiiresti.  
