Uudne ravi kiiritustõve vastu
   Radioaktiivne kiirgus on ohtlik kõigile elusolenditele. See kahjustab vereloomet, aju ning samuti soole limaskesti.  Sooleseina rakud surevad läbistava kiirguse mõjul ning kärbunud soolest pääsevad bakterid vereringesse. Nii tekkinud põletikku õnnestub mõnikord ohjata antibiootikumidega. Harvardi ülikooli arstiteaduskonna teadlased Eva Guinan ja Ofer Levy otsisid võimalusi, kuidas kiirituse mõjusid leevendada.  Neile pakkus huvi inimese kaasasündinud immuunsuse hulka kuuluv valk BPI  bakteritsiidne permeaablust tõstev proteiin. BPI kinnitub rakumebraanile ning on paljudele mikroobidele mürgise toimega. Guinan ja Levi uurisid 48 inimest, kes ootasid luuüdi siirdamist ning said enne seda kiiritusravi. Kiirituse järgselt langes patsientide kehas BPI tase ülimadalale. Uurijate sõnul oli selle põhjuseks ilmselt luuüdi kahjustusest tekkinud valgete vererakkude väike hulk. Just need verelibled suurendavad BPI tootmist.  Seejärel tegid Guinan ja Levi katseid laborihiirtega. Närilised said suure doosi radioaktiivset kiirgust. Päev pärast kiiritust said osad hiired antibiootikumi, teine rühm sai lisaks veel BPI-süste. Kolmanda rühma hiired ei saanud mingit ravi. Suur osa ravita jäänud hiirtest suri 30 päeva jooksul. Antibiootikum suurendas hiirte ellujäämist kuni 40 protsenti. Nendest närilistest, kes said kaht ravimit, jäi ellu 80 protsenti. Katsed lubas uurijatel arvata, et selline kombineeritud ravi on efektiivne isegi siis, kui ravimeid manustada alles 24 tundi pärast kiirituse saamist. Praegu kasutatakse kiirituse vastu peamiselt kaaliumjodiidi, seda peab võtma enne radioaktiivselt saastunud alale minemist või siis kohe pärast kiirituse saamist.  Paraku ei pruugi tuumaõnnetuste puhul piisavat hulka ravimeid kiiresti käepärast olla ning inimesed võivad jääda õigeaegse ravita. Guinani sõnul ongi kõige olulisem see, et uuritud ravimikombinatsioon mõjus ka ööpäevajärgsel manustamisel.  Siiski ei oska teadlased veel seletada, kuidas BPI antibiootikumide mõju tõhustas ning soovivad seda edasi uurida. Uurimus ilmus ajakirjas Science Translational Medicine.  
