Kelle liigutusi me matkime?
Hea sõbraga juteldes matkime tihti  ja tahtmatult tema liigutusi  ning käte-jalgade asendit.  Kuid inimesed ei jäljenda üksteist sugugi mitte alati. Kehakeel muutub sarnaseks neil, kel on ühine eesmärk, näitas Hollandi psühholoogide uurimus. Jalgade ristamine või pea kratsimine võib olla väga nakkav.  Me jälgime suhtluse ajal oma kaaslaste liigutusi ning kopeerime neid alateadlikult. Ühised žestid ning sarnane kehakeel muudavad suhtluse sujuvamaks.  Hollandis Nijmegenis asuvas Radboudi ülikooli psühholoog Sasha Ondobaka kahtlustas, et inimesed ei pruugi sugugi alati kõiki kaaslasi jäljendada, vaid see sõltub nende eesmärkidest. Oletuse kontrollimiseks tegi ta kolmekümne vabatahtliku inimestega seeria katseid. Katse ajal istus vabatahtlik eksperimentaatori vastas.  Nende vahel oli laud puutetundliku ekraaniga ning nad mängisid sellel kaardimängu. Kõigepealt valis psühholoog kahest kaardist ühe ning seejärel sai valida katsealune. Seda korrati järjest 16 korda.  Mõne seeria puhul palus uurija katsealustel matkida vastase liigutust ning valida samasugune kaart, teistel paluti teha vastupidist ning teha erinev valik. Inimesed pidid valima kaardi nii kiiresti kui võimalik. Tuli välja, et kui katsealused pidid tegema vastasega sama valiku, olid liigutused kiiremad. Kui eesmärgiks oli vastupidise valiku tegemine, muutusid nad tunduvalt aeglasemaks.  Uurija järeldas, et inimene kopeerib teiste liigutusi vaid siis, kui ta soovib teha samu asju. Suure osa ajast peegeldavad meie tegevused sisemisi eesmärke ning erinevused nendes ei soodusta kehakeele matkimist. Uurimus ilmus ajakirjas Psychological Science.  
