Lahendati autoaku saladus
Kuidas suudab autoaku anda starterile lühiajaliselt nii tugevat voolu? Üks tuntumaid akusid on pliiaku, mida kutsutakse ka happeakuks. Tavaliselt on uus aku kuivas olekus, selle negatiivne elektrood on poorse pealispinnaga pliist ning positiivne elektrood sisaldab pliisõrestikku pressitud pliidioksiidi (PbO2). Kui aku täita paraja kanguse ja tihedusega väävelhappe lahusega, hakkab negatiivsel elektroodil olev plii väävelhappega reageerima ning seetõttu väävelhappe kontsentratsioon väheneb. Elektronid, mis ta ära annab, liiguvad positiivsele plaadile.  Enamuse autode käivitamiseks kasutatav pliiaku suudab anda automootori käivitamiseks vajalikku väga suure voolutugevusega elektrivoolu tänu aku positiivses elektroodis (anoodis) kasutatud pliidioksiidi tavatult kõrgele elektrijuhtivusele.  Kuigi esimene seda tüüpi aku leiutati juba 1859. aastal, oli seni selgusetu pliidioksiidi kõrge elektrijuhtivuse peapõhjus. Briti ja Iiri teadlased suutsid selle mõistatuse lõpuks lahendada.  "Pliiaku suudab anda auto starterile lühiajaliselt enam kui 100-amprist voolu ainult seetõttu, et aku anoodis keemilist energiat salvestav pliidioksiid on väga kõrge elektrijuhtivusega," selgitas ajakirjas Physical Review Letters ilmunud uuringu autor Russ Egdell Oxfordi ülikoolist. "Pliidioksiidi elektrijuhtivuse päritolu osas on siiani aga valitsenud vastuolulised arvamused. Teised samasuguse struktuuriga oksiidid, näiteks titaandioksiid on elektriisolaatorid." Ühendades omavahel arvutuskeemia meetodid ja neutroni difraktsiooni tehnika, õnnestus teadlastel demonstreerida, et pliidioksiid on loomuomaselt väikese elektroonilise keelutsooniga (kus elektronid statsionaarselt olla ei saa) isolaator, mis muutub tänu negatiivse elektroodi loovutatud elektronidele alati elektronidest küllastunuks. Tulemuseks on isolaatorist materjali muutumine elektrit juhtivaks metalliks. Uuringu autorid usuvad, et nende avastus avab tee paremate materjalide kasutuselevõtuks kaasaegsetes akutehnoloogiates.  
