Kus kalad endale jalad said?
Tillukeste jalgadega kalalaadne olend ronib kuivavast lombist välja ning siirdub kõrvetava päikese all uut veekogu otsima. Sel moel kujutavad paljud ette jäsemetega loomade tekkimist. Teooria, et neljajalgsed loomad arenesid kuiva kliimaga aladel, pärineb ameerika paleontoloogilt Alfred Romerilt ning on üle seitsmekümne aasta vana. Kuid suure tõenäosusega tekkisid kalade ja kahepaiksete vahevormid hoopis niiskemates piirkondades, väitis Oregoni ülikooli geoloogiaprofessor Gregory Retallack ajakirjas Journal of Geology. Retallack uuris pikka aega fossiilseid muldi. Tema sõnul näitas kalade ja kahepaiksete üleminekuvormide leiukohtade analüüs, et  iidsed loomad elasid pigem niisketes elupaikades. "Kunagiste kõrbemuldade jäänustest ning ürgsete ajutiste veekogude juurest on leitud palju kalafossiile. Kuid kalade ja kahepaiksete üleminekuvormid pärinevad kõik metsastelt üleujutusaladelt. Meie kauged eellased ei olnud hulljulged rändurid, vaid kasutasid ära uusi võimalusi," selgitas Retallack. Nii sai jäsemete abil puujuurte ja kändude vahel liikuda. Kaelalülide tekkimine lubas toitu otsida ka madalas vees.  Retallacki artikkel esitas väljakutse ka seni uusimale teooriale neljajalgsete tekkimise kohta.  2010. aastal teatas Varssavi ülikooli paleontoloog Grzegorz Niedbwiedzki, et leidis Poola kaguosast ligi nelja meetri pikkuse jalgadega looma kivistise.  Olend elas 395 miljonit aastat tagasi mudases rannikulõukas. Leiu põhjal oletas Niedbwiedzki, et esimesed neljajalgsed võisidki elada madalas rannikumeres, kus veetase muutus tõusu ja mõõna ajal.  
