Selgus sudoku vähim võimalik algseis
Iiri matemaatikul õnnestus tõestada, et sudokus peab ühese lahenduse jaoks olema ette antud vähemalt 17 numbrit. Jaapanis ülipopulaarseks muutunud ja sealt üle maailma levinud sudoku on loogikal põhinev numbrimäng. Mängu üldlevinud variant koosneb 9×9 ruudustikust, mis on jaotatud omakorda üheksaks 3×3 piirkonnaks. Ruudustik tuleb täita numbritega 1-9 nii, et üheski reas, veerus ega piirkonnas ükski number ei kordu. Dublini ülikooli kolledži matemaatik Gary McGuire kasutas sudoku seni vastuseta olulise matemaatilise probleemi lahendamiseks keerulist algoritmi ja superarvuteid, kirjutas Nature News. Tal õnnestus tõestada, et selle numbrimängu lahendamiseks vajalik minimaalne etteantud numbrite arv on 17, sest 16 või vähema algselt täidetud ruudu korral ei ole sudokul ühest lahendust. Enamike ajalehtedes ja ajakirjades leiduvate sudokude puhul on ära trükitud kuni 25 numbrit. Mida rohkem on numbreid algselt teada, seda lihtsam on tühje ruute õigete numbritega täita. Keegi pole suutnud koostada üheselt lahendatavat 9x9 sudokut, kus oleks algselt märgitud vähem kui 17 numbrit, mistõttu oletati, et 16 etteantud numbriga ei saagi eksisteerida ühest lahendust.  Üks võimalik viis selle tõestamiseks oleks kontrollida kõigi erinevate 16 algnumbri kombinatsioonidega esineda võivaid lahendusvariante, kuid need arvutused võtaks liiga kaua aega  9x9 sudokul on umbes 1021 võimalikku erinevat lahendust. McGuire lihtsustas ülesannet, luues vältimatute numbrikomplektidega arvestava algoritmi. Tema mõte oli otsida sudokus esinevaid vältimatuid numbrikomplekte ehk numbrite asetusi lahendatud sudokus, mis on asendatavad mõne teise numbrikomplektiga, võimaldades seetõttu erinevaid lahendusi. Mitme lahendusvariandi vältimiseks peab olema lahendajale algselt teada mõni number kõigist vältimatutest numbrikomplektidest. Kõiki selliseid numbrikomplekte teades on vaja teostada juba palju vähem arvutusi näitamaks, et 16 etteantud numbriga ei ole võimalik hõlmata kõiki vältimatuid numbrikomplekte ning seega võib sel juhul alati olla mitu erinevat lahendust. Esmapilgul lihtsana tunduva tõdemuseni jõudmise keerukust näitab, et kokku kulus McGuire rühmal oma algoritmi testimiseks kaks aastat ja ligi 700 miljonit protsessori töötundi.  
