Miks on ahvidel nii erinevad näod?
Primaatide nägude arengut on mõjutanud peamiselt sotsiaalne käitumine ja keskkonnamõjud, näitas värske uuring. California ülikooli bioloogid uurisid Kesk- ja Lõuna-Ameerikas elunevate erinevat liiki isaste primaatide nägusid, mis on oma tänase välimuse saanud enam kui 24 miljonit aastat kestnud evolutsiooni käigus. Selle piirkonna primaadiliikide näod erinevad oluliselt nii värvide kui kuju poolest. Mõned neist erinevustest annavad loomadele parema kohanemisvõime, näiteks pruun värv aitab loomal end ümbritsevas keskkonnas paremini varjata kui valge. Samas on paljudel ahviliikidel värvikas karvkate. Teadlased kaardistasid näotuvastustarkvara abil 129 primaadiliigi näod ning hindasid neis esinevate värvimustrite keerukust. Seejärel võrdlesid nad primaatide elustiilides esinevaid seaduspärasusi.  Nad uurisid, kuidas on primaatide nägu aja jooksul keerulisemaks muutunud ning milline on erinevate liikide sotsiaalne elukorraldus. Samuti analüüsisid nad keskkonnamõjusid ja primaatide evolutsiooni kulgu pärast erinevateks rühmadeks jagunemist. Ajakirjas Proceedings of the Royal Society B avaldatud uuring näitas, et väiksemates rühmades või eraldi elavate ahvide nägu oli enamasti keerulisem kui suurtes rühmades elavatel liikidel.  "Me leidsime väga tugeva kinnituse teooriale, et suuremates karjades elavate liikide näolapp muutub lihtsamaks ja harilikumaks," märkis uuringu autor Sharlene Santana. "Meie arvates on see seotud loomade võimega kasutada suhtlemiseks erinevaid näoilmeid - lihtsam näolapp võib aidata oma näoilmet paremini edasi anda. Suuremate karjadena ja teineteise läheduses elavatel liikidel on suurem kalduvus kasutada suhtluseks näoilmeid kui väiksemate karjadena ja rohkem hajali elavatel liikidel," lisas ta. Seega on suuremates karjades surve näoilme kasutamiseks suurem, mis muudab selle ka olulisemaks suhtlusvahendiks. Uuringu autorid avastasid ka, et kui samal asualal elab koos palju lähedasi liike, on loomade näolapid sõltumata karja suurusest keerulisemad. Santana sõnul on see kooskõlas loomade vajadusega eristada lähisuguluses olevate liikide isendeid, et vältida liikide ristumist. Lisaks selgus, et näomustrit mõjutab ka elukeskkond. Ekvaatorile lähemal elavatel liikidel on silmi ümbritsev nahk ja karvkate tumedam, niiskes keskkonnas ja tihedas metsas elades muutuvad samas tumedaks nina ja suud ümbritsevad piirkonnad. Ekvaatorist kaugemal jahedamas kliimas elavate liikide nägu katab aga pikem karvkate, mis võib olla seotud kehatemperatuuri reguleerimisega. Uuringu autori Jessica Lynch Alfaro sõnul viitab uuring, et ka inimese näo arengus on olnud oluline roll meie võimel kasutada ühemõttelisi näoilmeid. "Inimese nägu on küll rikkalike kaunistusteta, kuid me suudame end väljendada näoilmete abil," märkis ta. 
