Kas kääbusšimpansid kodustasid end ise?
Šimpansi lähisugulane arenes loodusliku valiku tagajärjel leebeloomuliseks. Inimese lähimad sugulased elavad Aafrikas. Šimpansi ja kääbusšimpansi ehk bonobo DNA erineb meie omast vaid paari protsendi võrra. Kõige suuremaks mõistatuseks on antropoloogidele see, kui erinevad on need kaks lähedast inimahviliiki. Šimpansid on sõjakad ja agressiivsed. Bonobod seevastu väikest kasvu ja lepikud. Neil on väiksem kolju ning nõrgemad silmahambad kui šimpansil. Kaklemisele eelistavad bonobod mängida ja sugu teha. Kolju väiksemaks muutumist ja pehmet iseloomu on zooloogid täheldanud paljudel kodustatud liikidel. Sellist tunnuste kogumit nimetatakse kodustamissündroomiks. 1950ndatel aastatel tegi Vene teadlane Dmitri Beljajev katseid hõberebastega. Aretustöö tulemusel muutusid rebased leebemaks, nende kolju suurus vähenes, saba muutus kohevamaks ning nad hakkasid haukuma nagu koerad. Muutused tekkisid ülilühikese ajaga  vaid kahekümne põlvkonna jooksul. Beljajevi töö oli tuttav USA Duke´ülikooli antropoloogile Brian Hare´ile ning Harvardi teadlasele Richard Wranghamile. Nende arvates on kodustamissündroomi tunnused näha ka bonobotel. Kuid inimahvi tegi taltsaks mitte inimene vaid looduslik valik. Võimalik, et bonobote eellased elasid keskkonnas, kus looduslik valik soosis leebemaid loomi ning agressiivsed isendid tõrjuti välja, oletasid Hare ja Wrangham ajakirjas Animal Behaviour ilmunud uurimuses.  Bonobod ja šimpansid lahknesid ühisest eellasest umbes miljon aastat tagasi , siis lahutas tekkinud Kongo jõgi kaks ahvide asurkonda  teineteisest. Inimahvid on kehvad ujujad ja seetõttu kaotasid jõe eri kallastele jäänud loomad igasuguse kontakti. Antropoloogide sõnul olid kahe asurkonna elutingimused väga erinevad. Põhja poole jäänud ahvid, kellest said šimpansi esivanemad, konkureerisid suuremate ahviliikidega toidu pärast. Süüa oli vähe ning selle pärast võitlesid nii isased kui emased.  Lõunasse jäänud ahvidele pakkus jõgi teiste liikide eest kaitset ning toitu leidus piisavalt. Ilmselt kogunesid emased suurtesse rühmadesse ning said liiga himukatele isastele kergemini vastu hakata. Nii said paljuneda eelkõige kannatlikumad ja leplikumad isased. Aastatuhandete jooksul kujunes välja rahuliku loomuga ahviliik.
