Kui kiiresti töötab looduslik valik?
Tavapärase välimusega kase-kedrikvaksiku (Biston betularia) tiivad on musta-valgekirju mustriga.  19. sajandi keskel panid Inglise loodusuurijad tähele, et Manchesteri ümbruse tööstuspiirkonnas leidub üha rohkem tumedaid ning üleni musti liblikaid.   Tahmastel puutüvedel, kust halli värvi samblikud välja surid, olid tumedad putukad lindudele halvemini näha. Kui õhukvaliteet paranes, hakkasid liblikad uuesti heledamaks muutuma.  Kuid 1990ndatel aastatel hakkasid bioloogid kahtlema enam kui saja aasta taguste uuringute täpsuses. Erialaajakirjades ilmunud kõhklusi kasutasid enda kasuks ära kreatsionistid ja intelligentse disaini pooldajad. Kuueaastase eksperimendi käigus uuris kase-kedrikvaksikuid Cambridge´i ülikooli geneetik Michael Majerus. Teadlane jälgis oma töökoha läheduses elutsevat liblikate asurkonda ning pidas arvet, kui palju seal esines heledaid ning tumedaid liblikaid.  Seejärel lasi ta looduses esinevas vahekorras musti ja heledaid putukaid puutüvedele lahti ja jälgis nende käitumist. Selgus, et liblikat tarvitasid toiduks pea kõik tavalised linnuliigid  harakad, musträstad, kuldnokad ja rasvatihased. Tumedad kase-kedrikvaksikud olid kümne protsendi võrra rohkem ohustatud kui heledat värvi liigikaaslased.  Majerus suri pärast esimeste kokkuvõtete tegemist. Nüüd avaldasid tema kaastöölised kogutud andmete põhjal artikli ajakirjas Biology Letters. "Looduslik valik soosib praegusel ajal heledamaid liblikaid, sest puutüved on ilma tahmata ning kaetud hallikat värvi samblikega. Tumedamatel puutüvedel jäävad seevastu ellu mustad kedrikvaksikud," selgitas uurimuse autor Harvardi ülikooli uurija James Mallet. "Majeruse katsed olid ühed mahukamad, mida kunagi on loodusliku valiku uurimiseks tehtud. Nende tulemused näitavad selgesti, et kase-kedrikvaksik on õpikunäide selle kohta, kuidas looduslik valik võib kiiresti põhjustada evolutsioonilisi muutusi," lisas ta.  
