Vähk ei lase end paljastada
Vähkkasvajad on geneetiliselt  äärmiselt mitmekesised, avastasid heategevusorganisatsiooni Cancer Research Londoni uurimisinstituudi teadlased ajakirjas New England Journal of Medicine ilmunud uurimuses.  Eri elundeid tabavad vähivormid ei ole geenide poolest sarnased. Kuid ka sama kasvaja piires võib vähirakkude genoom  olla täiesti erinev. See selgitab, miks on vähkkasvajaid nii raske uurida ja ravida.  Charles Swantoni juhitud uurimisrühm analüüsis põhjalikult  nelja neeruvähihaige kasvajaid. Koeproovid koguti eri aegadel vähkkasvajate eri osadest, lisaks uurisid teadlased ka teistesse organitesse levinud siirete rakke. Iga proovi puhul tehti kindlaks mutatsioonide esinemine, geeniaktiivsus ning kromosoomide ehitus. Swantoni sõnul kasutasid nad kõiki olemasolevaid uurimismeetodeid ja koostasid tulemuste põhjal analüüsitud vähkkasvajate sugupuu.  Näiteks ühe patsiendi kasvaja oli jagunenud kaheks rakuliiniks osade rakkude kromosoomiarv oli kahekordistunud ning need rakud tekitasid siirded rinnapiirkonda. Teine rakuliin pani neerukasvaja vohama. Sarnast mustrit täheldasid teadlased ka teiste patsientide puhul.  Kirev pilt Neeruvähk ise oli hämmastavalt eripalgeline. Vaid kolmandik mutatsioonidest olid sellised, mida leiti kõikidest koeproovidest. Ülejäänud geenimuutuste pilt oli väga kirju. Näiteks üht geeni blokeerisid erinevad kasvajad kolmel erineval viisil. Järjekindlalt oli muteerunud vaid üks teadaolevatest neeruvähiga seotud geenidest.  Kasvajate suur mitmekesisus selgitab, miks on nii raske leida kliiniliselt kasutatavaid biomarkereid  molekule, mis aitavad vähki diagnoosida ning sellele ravi leida. Rakubioloogid otsivad neid tavaliselt koeproovide põhjal, kuid see võib olla vägagi eksitav. Swanton leidis sama kasvaja eri osadest nii väga kurba prognoosi kui ka kiiret paranemist lubavaid biomarkereid. Uurimuse tulemused pakuvad selgitust ka sellele, miks vähiravi mõnikord takerduma jääb. Ravimite sihtmärkideks on eriliste mutatsioonidega rakud, neid aga võib leiduda ainult kasvaja teatud osades. Ülejäänud kasvajarakud võivad olla ilma eripäraste muutusteta ja jäävad ravimitest puutumata. Kuid need rakud käituvad  reservuaarina, mis lubab kasvajal kergesti jõudu koguda. Swantoni sõnul tunnevad paljud neeruvähihaiged end pärast neerukasvaja eemaldamist paremini isegi siis, kui vähk on levinud paljudesse teistesse organitesse. Võimalik, et tagavara eemaldamine ei lase vähkkasvajal enam nii kergesti kasvukeskkonnaga kohaneda,  oletas uurija. Järgmiseks soovib Swanton teada saada, millised mutatsioonid on neerukasvajates kõige tavalisemad ning on levinud üle kogu kasvaja.  Nende sihtmärkide põhjal on võimalik luua tõhusad ravimid ning otsida sobivaid biomarkereid. Põhjalike uuringute jaoks on vaja analüüsida kümneid ja sadu kasvajaid.  DNA-uuringud muutuvad järjest kättesaadavamaks, kuid suure hulga koeproovide kogumine on väga kulukas. Samuti on hiigelsuure andmehulga uurimiseks vaja võimsaid arvuteid.  Juba praegu pakuvad Swantoni uurimisrühma järeldused mõtlemisainet vähirakkude genoomi kaardistavatele uurimisprojektidele. Tavapäraselt võetakse kasvajast vaid üks biopsia.  Mitme koeproovi võtmine pole paraku alati võimalik. Vähirakkude salaelu aitab paljastada ka kasvajate genoomide süvasekveneerimine  selleks tehakse ühest proovist massilisi paralleelseid geenide järjestamisi, et üles leida kõik tillukesed rakupopulatsioonid. See meetod aga on hetkel veel väga kallis.
