Kes petab paremini?
Herilasi kartvad inimesed põgenevad mõnikord enesele teadmata ohutute putukate eest.  Vasakul fotol olev kärbes sarnaneb herilasele tunduvalt vähem kui parempoolne. Mõlemad kuuluvad sirelaste hulka.  Neid kärbseid on pea viis tuhat liiki. Suur osa nendest üritab oma elu kergemaks teha mimikri abil ning jäljendab astlaga putukaid  herilasi või mesilasi.  Samas on mõned nendest üsna kehvad matkijad, sarnasus herilasega on vaid aimatav. Bioloogid oletavad, et sirelased üritavad sarnaneda korraga paljudele herilaseliikidele, ning ebatäpsused, mida inimsilm tähele paneb, jäävad lindudele märkamata. Oletuse testimiseks uurisid  Kanada Carletoni ülikooli teadlased 38 sirelaseliiki ja kümmet liiki herilasi ning mesilasi. Nad analüüsisid statistiliselt putukate välimust, suurust ja levikut. Samuti võtsid uurijad arvesse, kuidas linnud ja inimesed putukatele reageerisid. Selgus, et jäljendamise meisterlikkuse määras sirelase keha suurus. Kõige paremini matkisid mesilasi ja herilasi suurt kasvu liigid.  Uurimuse autor Thomas Serratt oletas, et linnud eelistavad püüda kogukamaid putukaid. Seega on pisikesed sirelaseliigid väiksema valikusurve all ega pea mimikriga ülemäära vaeva nägema. Uurimus ilmus ajakirjas Nature.
